Järjekordne Postimehest lahkuja: sealt aetakse minema inimesed, kes on võimelised oma peaga mõtlema
Minnik kirjutab oma sotsiaalmeedia postituses, et Postimehes on viimase aasta jooksul teostatud poliitikat, mille eesmärk on toimetusest minema ajada inimesed, kes on võimelised mõtlema oma peaga ning kellel on arusaamad ajakirjaniku kutsest ja vastutusest.
"Probleemiks on ka professionalism. Sellega, et igal hetkel võidakse isiklikku arvamust omav ja kriitiliselt mõtlev ajakirjanik üle parda heita on kaasnenud Postimehe kui väljaande deprofessionaliseerumine. Postimehes on loodud viimase aastaga atmosfäär, et Eesti parimad ajakirjanikud ei taha seal töötada. Lahkuma on sunnitud inimesed, kes on jäägitult olnud truud Postimehe brändile, hoidsid selle mainet ning suhtunud oma töösse kohuse- ning missioonitundega," kirjutas Minnik.
Postimehest on viimasel ajal lahkunud teenekaid töötajaid. Kuu aega tagasi tuli välja, et lehest lahkuvad seal pikalt töötanud Arteri juht Sigrid Kõiv ja arvamustoimetuse staažikas ajakirjanik Marti Aavik. Kaks kuud tagasi teatas ajakirjanik Vilja Kiisler, et lahkub ametist erimeelsuste tõttu ajakirjandus- ja arvamusvabaduse suhtes.
Mai alguses sai koondamisteate vaid aasta Postimehes töötanud teenekas ajakirjanik Ainar Ruussaar. Postimehe peatoimetaja Peeter Helme ütles, et Ruussaare koondamine tulenes majanduslikest kaalutlustest. "Meil polnud sellisel kujul mõtet seda kohta säilitada, pikemalt polegi seal midagi kommenteerida," ütles Helme toona.
Suurem koondamislaine oli ka aasta tagasi, kui ametiga pidi hüvasti jätma Sirje Niitra, Margus Mihkels, Verni Leivak ja Kirke Ert. Postimehe töötajate sõnul ilmus toona firma siseveebi siis peatoimetajaks olnud Lauri Hussari selgitus, kus ta märkis: "Kiirelt muutuv meediaturg nõuab meilt pidevalt ajaga kaasas käimist. See tähendab nii uute tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtmist, töökorralduse efektiivsemaks muutmist kui ka tänapäevaste töökohtade loomist."
Avaldame Taavi Minniku postituse täismahus:
"Ma olen olnud viimase aasta jooksul tunnistajaks, kuidas süstemaatiliselt teostatakse poliitikat, mille eesmärk on toimetusest minema ajada inimesed, kes on võimelised mõtlema oma peaga ning kellel on arusaamad ajakirjaniku kutsest ning vastutusest. Need muutused on pandud toime eesmärgiga muuta Postimees omanikule sobival ning vajalikul hetkel manipuleeritavaks. Uued Postimehe juhid on kinnitanud, et see ei vasta tõele ja omaniku eesmärgid ning ideoloogia ei mõjuta toimetuse valikuid, kuid reaalsuses on see klassikaline näide sellest, kuidas mõeldakse ühte, räägitakse teist ja tehakse hoopis kolmandat.
See, et see hetk ei ole kätte jõudnud veel viimase aasta jooksul, mil toimetuse sihipärane ümberkorraldamine on aset leidnud, ei tähenda aga, et seda hetke ei tule. Kas see saabub lähema nädala, kuu või aasta jooksul pole mõtet ennustada, ent see hetk tuleb, kuna selle saabumiseks on kõik tehtud.
Jutt ei käi ainult ideoloogilisest survest ning ajalehe muutmisest ideoloogiliseks vasaraks. Postimehe omanikul on õigus vaadata lehe plaane ning öelda a la «katsume teha vasakpoolset või tsentristlikku või konservatiivset ajalehte». Maailmas on riike, mille seadusandlus keelab omanikul toimetusepoliitikasse sekkuda. Eesti nende hulka ei kuulu. Probleemiks on ka professionalism. Sellega, et igal hetkel võidakse isiklikku arvamust omav ja kriitiliselt mõtlev ajakirjanik üle parda heita on kaasnenud Postimehe kui väljaande deprofessionaliseerumine. Postimehes on loodud viimase aastaga atmosfäär, et Eesti parimad ajakirjanikud ei taha seal töötada. Lahkuma on sunnitud inimesed, kes on jäägitult olnud truud Postimehe brändile, hoidsid selle mainet ning suhtunud oma töösse kohuse-ning missioonitundega.
Ilmselgelt ei usalda Postimehe juhtkond ajakirjanikke. Sellistes oludes on head ajakirjandust raske teha, kuna see on töö, mis eeldab loovat lähenemist ning teatava ruumi olemasolu. Nagu ka ülemuste toetust ning vastastikust usaldust juhtide ning ajakirjanike vahel. See Postimehe toimetuses puudub, kuigi veel aasta eest oli toimetus ühtne. Selle asemel on tekitatud hirmuõhkkond. Toimetuses on korduvalt koostatud protestikirju ent neid on ignoreeritud ja kuniks lehe omanik ise puuduseid ei märka, neile ei reageerita.
Kahju, et Postimees kaotas oma positsiooni Eesti ühiskonnas juhtiva arvamusplatvormina, kus saavad sõna erinevate vaadete esindajad ning kus leiavad aset ühiskonna jaoks olulised diskussioonid. Ajakirjanduslikul väljaandel võib olla oma poliitiline liin. On ju näiteks Suurbritannias Guardian vasaktsentristlik ja Telegraph paremtsentristlik. Ent kui hakatakse selle liiniga mitte ühtivaid seisukohti ignoreerima, formaalse põhjendusega, et «stiil pole õige» (nagu teatas peatoimetaja Vilja Kiislerile) või mida iganes, siis Eesti ühiskond ainult kaotab sellest. Peatoimetaja artikkel Postimehe lipukirjast ei toonud selgust, vaid tekitas küsimusi. Enda eestluse kaitsjaks ning edasikandjaks kuulutamine pole muud kui eufemismidega kauplemine ning katse esitada end sellena, kes tegelikult ei olda. Valjud loosungid ei asenda tõsist sisu, mis Postimehel varem oli. Seda enam, et nende taga on avantürism ja omakasupüüd.
Olen koos kolleegidega kuulanud viimastel kuudel uute juhtide mõtteid sellest kuidas ajaleht teeb ennast ise: jookseb kokku inertsist ning ajakirjaniku tööks on vaid veebi üles panna materjale, mida enamasti erinevad PR-inimesed ja pressiosakondade töötajad saadavad. See on umbes sama kui metslaste mõtlemine, et asjad juhtuvad kuna jumalad nõnda tahavad. Tegelikult on selle taga, mida Postimehe arvamusel õnnestunud seni saavutada olnud paljude inimeste sihipärane ja raske töö. Siinkohal, aitäh Kalle Muulile ja Neeme Korvile, kes seda tööd on aastate jooksul juhtinud. Postimehest on kadunud midagi, mis Eesti ühiskonna jaoks on väga tähtis ning mida tehes on Postimees seni teinud eesti üldsusele suure teene.
Ma ei kirjutanud Postimehe nekroloogi mitte selle pärast, et ma seal ei tööta. Need read on mul peas keerelnud kuid ja nüüd on aeg need kirja panna. Postimeest enam pole. On vaid samanimeline bränd."
