JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Valdur Mikita: Eesti ühiskond on muutunud autistlikuks, igaüks istub nurgas ja toodab teksti

 (99)

Kirjanik Valdur Mikita ei kasuta sõna „eestlus” enam aastaid, sest ühtäkki jooksis see tema jaoks tähendusest tühjaks. Eestlased oskame juba olla, nüüd on küsimus, kuidas olla inimene, rääkis ta tänases saates.

Te tulite saatesse otse kommunikatsioonijuhtide peastaabist ja saite seal auhinna. Ma poleks eales uskunud, et teist saab suhtekorraldaja.

Ega mina poleks ka seda uskunud. Üllatav oli see igatahes. Aga see, millega ma tegelen, on nii või teisiti kommunikatsioon, miks siis mitte mõelda selle alguspunkt „Lingvistilise metsa” juurikasse.

See auhind polnud siis mitte teie vastse raamatu „Põliskeele omailm” eest, vaid tunnustus kogu teie loomingule?

No ilmselt selle viimase raamatukese eest ka. Kuna mulle meeldib kirjutada vaheldumisi keelest, kultuurist ja loodusest, siis sai ring ilmselt täis.

Kogu teie looming keskendub keelele, eesti rahva enesetundele, sõna väele. Üks spetsiifiline liik väega sõnu on vägi- ja vandesõnad. Kirjutate, et vandesõnad mõjuvad nagu paratsetamool, sobivad hästi tarvitada, kui keegi keegi varba vastu voodit või kappi ära lööb. Mis puhkudel veel sobiks vanduma hakata?

Vanduda tuleb ikka siis, kui on valus. Häda seisneb selles, et vannume vales kohas. Vandesõnades ongi vägi sees. Kui kasutada vandesõna õiges kohas, siis mõjub see tõesti nagu paratsetamool, aspiriin või ibuprofeen. Võtab valu ära küll, päriselt võtab.

Seotud lood:

Ma ei saa üle kiusatusest tsiteerida teie esimesi, nelja-aastaselt kirja pandud ridu: KURRAT JÄÄ VAJT KÄRBES JOOKSEB SUL TILLA LILLA MÖÖDA PERSET! Õele, kellele need sõnad olid suunatud, olite kirjas lisanud ka väikese agrobioloogilise tervituse: LEHMA SITT! Kas tõesti vanemad ei õpetanud teile, et rumalaid sõnu ei tohi rääkida?

Vastupidi, õpetasid küll, aga laps on ju tark – ta saab aru, et kõik, mis keelatud, on erilise väega. Vandesõnade puhul ongi kõige olulisem selgeks saada, kuidas neid kasutada. Ja kuna mu õde ajas mind väga vihaseks, siis tundus mulle, et ma võin seda teha. Õnneks on mul need kirjad alles, võib-olla kümne aasta pärast kirjutan neist raamatu.

Õppisite kirjutama enne kui lugema?

Ei, lugema õppisin veel varem. Neljandal sünnipäeval lugesin juba „Muumitrolli”. See oli esimene lasteraamat, mis mulle tugevat muljet avaldas. Selle maagiline realism on täiesti ületamatu.

Praegu kirjutavad lapsed rohkem kui loevad. Tulevad külla, istuvad voodi serval, nina telefonis, panevad laike ja emotikone, juttu ei aja, üksteisele otsa ei vaata. Lapsevanemana olen selle pärast vahel mures, teie vist mitte?

Olen ikka. See on ka paljude emakeeleõpetajate tähelepanek, et lapsed kirjutavad rohkem kui loevad. Nad isegi kirjutavad rohkem kui räägivad. Eesti ühiskond on muutunud pisut autistlikuks: igaüks istub oma nurgas ja produtseerib teksti. Aga see ei ole enam elav sõna. Mulle tundub, et me kirjutame liiga palju. Kirjanik ei tohiks sellist juttu rääkida, aga elav sõna on siiski kehaga seotud, ta tuleb inimese suust. Elavat kõnekeelt ei ole võimalik asendada.

Te nimetasite Tammsaare „Tõde ja õigust” sookuivendamise käsiraamatuks, mismoodi ma pean nüüd üldse lootma, et mu lapsed seda lugema hakkavad? Mis teil arus oli?

Küsimus on ju selles, kas Peetruse kohta tohib anekdoote rääkida. Minu meelest mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab. Huumor meie sees lasuva suure Vargamäe suunal on ikka omal kohal. Sookuivendamine kuulub meie kultuuri juurde.

Teie loomingut kannab arusaamine, et eestlased on üks eriline, äravalitud rahvas; tal on siin maailmas mingi eriomane, maagiline ülesanne. Kui sõnastada seda ülesannet inimese jaoks, kes pole eestlastest midagi kuulnud?

Kuna enamik keeli, rahvaid ja kultuure on välja surnud, siis kõik ellujäänud on erilised, äravalitud. Eesti keelele tuleb kummardus teha juba selle pärast, et on rahvusvaheline põliskeelte aasta, lisaks veel eesti keele aasta. Eestis on eriline see, et keel, kultuur ja loodus on mõnusalt läbisegi, nagu ühepajatoit, nende maailmade vahel ei ole piire. Siin tuleb meie arhailine loomus kenasti välja.

Võiks tunduda ka, teie looming sõnastab seda, missugune on õige eestlane. Natuke konteksti juurde pannes: õige eestlane on kindlasti Rail Balticu, tselloloositehase ja metsamajandamise vastu. Mõni võib mõelda, et see on samasugune lõhestamine kui see, mida poliitikud teevad. Kuidas te ise tunnete?

Mina rääkisin ikka moosikeetmisest, seenelkäimisest, puulõhkumisest, mis on üks teraapilisemaid tegevusi üldse. Sõna „eestlus” ei kasuta ma enam aastaid. See sõna on minu jaoks sisust täiesti tühjaks jooksnud. Samasugune on lugu sõnaga „vägi”, see on tühjaks jooksnud.

Kuidas see eestluse-sõna tühjaks jooksis? Miks?

Ma küsin ka enda käest, kuidas see nii juhtus. Minu jaoks ei ole hetkel küsimus, kuidas olla eestlane. Suur küsimus on pigem, kuidas olla inimene. See on Eesti ühiskonna suur küsimus. Mulle näib, et me oskame juba eestlased olla. Eestluse otsimine oli omal kohal kümmekond aastat tagasi, aga nüüd on küsimused hoopis teised. Me liigume üldinimlike väärtuste poole.

Nn positiivset rahvuslust seostakse ikkagi teie loominguga kõige rohkem. Praegu aega sõidab rahvusluse seljas hulk poliitikuid, kuidas on teil õnnestunud end sellest katlast eemal hoida?

Ega see eriti keeruline ei ole, inimene tunneb ikka ära, kuhu ta kuulub. Küsimus ei ole praegu mitte selles, kes räägib ja mida, vaid selles, millised inimesed on vait – ja miks nad ei räägi. Meil on palju vaikijaid, kes võiksid rääkida, aga nad ei tee seda. Miks nad seda ei tee?

See on nii hea küsimus, et ma ei saa jätta palumata teil endal sellele vastata.

Looja on ju õrn, ta saab kergesti haiget. Kui poliitik talub kümme ühikut, siis looja kõigest 0.1. Enamasti on haigetsaamine see põhjus, miks inimene enam suud lahti ei tee. Elus on hetki, mil inimene võib kurjaks minna, aga kurjaks jääda ei tohi. See on see imeline vanaemade tarkus: nad tulid Siberist, nende elu oli purustatud, aga pühapäeva hommikul küpsetasid nad ikka pannkooke ja terve pere tuli kokku. Kuidas nad seda suutsid? Mingit mindfulnessi neile ilmselt ei õpetatud.

Teil on poliitikute kohta üks suurepärane tsitaat: „Poliitika on nagu suur pott, mille sees on broilerid. Meil on pidevalt tunne, et mida kõvemini me potikaant kinni surume ja mida vähem poliitikutele õhku anname, seda rohkem me neid kontrollime. Kuid tegelikult on asjad vastupidi. Süsihappegaasi kogunemise tõttu muteeruvad broilerid üha enam ja niipea, kui kääriv pott kaane pealt viskab, tallavad nad maa ära.” Kas see on juba juhtunud või on see alles ees?

Mulle tundub, et ma ennustasin vist ette kliima soojenemist. Aga: Eesti ongi kummaline koht – kui paneme koma valesse kohta, on see justnagu kriminaalkuritegu. Poliitika on ka justnagu kriminaliseerunud, tavalise inimese jaoks on see midagi halba ja ebameeldivat. Sealt tulebki, et me surume poliitikuid potti, üritame neile võimalikult vähe õhku anda, et endal rohkem oleks, aga niiviisi see maailm püsti ei püsi.

Lõunaeestlased saavad teist hästi aru: muidugi on metsas kõik see, mida me iseendas otsime. Aga põhjaeestlaste hing on mere ääres, neil võiks teiega lausa kana kitkuda olla?

Kui mind kutsutakse mõne saare peale, siis ma juba tean: kutsutakse selleks, et mõnusasti konflikti üles kiskuda. Aga eesti kultuuris ongi kokku saanud rannarahvas ja maarahvas, Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti. Sellist rannariba, kust mets ei paista, leidub harva. Metsa ja mere piir on olemas igas inimeses.

Kui ma käisin tudengina rahvaluulet kogumas, siis rääkisid mitmed allikad, et Lõuna-Eesti metsades elab essütaja. Olen teda kohanud ka Pääsküla rabas. Kuidas on teil õnnestunud teda nii pika aja jooksul metsas konnates teda mitte kohata?

No essütaja elab Võru kandis, aga mina olen Mulgimaalt. Teda pole mul tõesti olnud õnne kohata, aga metsa olen kaks korda päris korralikult ära eksinud. Kui minult küsitakse, kas ma metsaskäimise ees hirmu, siis vastan, et muidugi tunnen. Mõõdukas hirm metsamineku ees on mu meelest väga tervislik.

Tõnu Õnnepalu lugenud Le Monde’ist, kuidas prantslased harrastavad silvoteraapiat, mis pole muud kui metsas jalutamine. Kahest tunnist nädalas piisab, et püsida mõistuse juures. Mis oleks, kui Eestist kujuneks silvoteraapia keskus, kohe ei saa tulijad niikuinii minema, peavad siin raha kulutama – saame viimati veel rikkaks?

Kahjuks jõudsid jaapanlased meist ette. Shinrin-yoku on juba kolmkümmend aastat olemas. Kui küsida lihtsa ameeriklase käest, missugune on tõeline metsarahvas, siis vastavad ta tõenäoliselt, et jaapanlased. Meil aga on hulk lihtsaid tegevusi: näiteks puude lõhkumine, mis on põhjamaisele inimesele üks teraapilisemaid tegevusi üldse. Spordi aseaine on eesti inimese jaoks olnud füüsiline töö ja tänu sellele on meie vanem põlvkord pärast nii rasket elu nii hea tervise juures. Ja korilus! Räägitakse, et metsas navigeerimine on kõige parem viis oma vaimset tervist hoida. Nii et lõpetage ristsõnade lahendamine kohe ära ja minge metsa seeni korjama.

Meie teiega kuulume ilmselt viimasesse põlvkonda, kellel on olnud maavanaema, kes teeb seeni ja kurke sisse, elab maal. Kuidas peaks endas metsikust heas mõttes säilitama linnainimene, kellel pole maal kohta, kuhu minna?

Tänapäevase hipsterikultuuri ikoon on ju maavanaema. Moosikeetmine ja käsitsi heinaniitmine tuleb tagasi. Õigel eestlasel on ühes käes ikka mobiiltelefon ja teises seenenuga. Vana ja uue maailma piir jookseb läbi meie seest.

Meil oli korra üks maaeluminister, kes lubas noored maale tagasi viia. Kas on üldse midagi, mida riik siin omalt poolt teha, et maaelu püsiks?

Eestlane ootab väga tunnustust, aga seda saab ta liiga vähe. Eesti inimene elab suures tunnustusepuuduses. Enne jõule on näha, kui palju on inimesi, kes siiralt tahavad teisi aidata. Inimesed tahavad head teha, aga selle võimalusi on vähe, ja siin saaks riik küll õla alla panna.

„Lingvistilises metsas” on üks tore koht: kui keegi on terve rõnga verivorsti ära söönud, siis ütleb ta kindlasti ÕÕÕÕÕÕ. Mõned poliitikud muretsevad, et eestlasi on liiga vähe. Miks mitte sööta välismaalastele verivorsti, ja kui nad juba Õ ütlevad, siis jätame nad endale?

Eestlasi on täpselt parasjagu. Meid on alati olnud vähe, ja väike kogukond on mõnes mõttes tarkuse eeldus. Tarkus armastab pisikesi süsteeme. Ma ei kujuta ette, et eestlased võiksid kunagi saada suurrahvaks. Parem, kui ta selleks kunagi ei saaks. Pigem võiks Eesti jääda väikeseks, imeliseks, marginaalseks planeediks päikesesüsteemi piiril. Maal on elu üldse ju ainult selle pärast, et me pole Päikesele liiga lähedal.

Teie uues raamatus üks suurepärane jõululuuletus, palun, lugege see lõpetuseks ette.

Hästi, kuna me vägisõnadest alustame, siis nendega ka lõpetame. Eneseirooniline eestlaslik jõulusoov oleks järgmine:

HÄID JÕULE!
Väga austatud härra ja proua K!
Sadagu teile saun selga
ja vajugu keller sisse,
mädanegu teie heinarõugud ja mingu lehm täis,
penid jäägu kärntõppe ja kassid kärvaku eeskotta,
lastele karaku kirbud selga
ja kapsatünnid mingu mädanema,
kiskugu põdrad viljapuud juurtega välja,
salvaku herilased te rotinägu
ja umbes seomüür lämmatagu teid kibeda suitsuga.
Häid jõule!
Asta perega