JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Urmas Reinsalu: on asju, mida Lennart Meri tänases poliitikas hukka mõistaks, aga kindlasti saaksime kiita ka

 (135)

Isamaa välisminister Urmas Reinsalu tunnistab täna eetris olnud saates, et kui Trump peaks hakkama Iraanis kultuurimälestisi hävitama hakkama, siis seda Eesti heaks ei kiidaks. Juttu tuleb ka suhetest Venemaaga, piirilepingust ja Petserimaast. Jutuajamine lõpetuseks asetab Reinsalu ennast Lennart Meri kingadesse.

Kaitsesite hiljuti tuliselt Jüri Ratast, kes teatas, et ei lähe presidendi vastuvõtule. Te ise lähete?

Mina olen välisminister, ma ei ole ennustaja.

Pole kahtust, et saate kutse.

Ma ei ole langetanud eitavat otsust.

Millest ma järeldan, et jaatav otsus pole iseenesestmõistetav.

Ma ju ütlesin: olen välisminister, mitte ennustaja. Eitavat otsust ei ole ma langetanud.

Krüptiline vastus. Miks peab sellise lihtsa küsimuse üle nii palju pead murdma?

Ei peagi pead murdma, see pole minu jaoks mingi keskne maailmavalu probleem.

Lähete või ei lähe?

Praeguse seisuga võin öelda, et ma ei ole planeerinud mitte minna. Inimesed lähevad vastuvõtule või ei lähe – seda pole mõtet kõrgpolitiseerida. Me muudame liiga paljusid küsimusi poliitilise asiotaaži objektiks, võtame asju pingevabamalt, nii on vahvam.

Kuidas Kersti Kaljulaiuga muidu läbi saate?

Kui küsimus on selles, kas presidendi sisepoliitikat puudutavad avaldused on olnud liiga radikaalsed, siis – jah, muidugi. Parlamentaarse riigipea erapooletusele pretendeerivat rollist on ta väljunud, siin ei ole mingit küsimust. Kui küsida, kas koostöö on võimalik – muidugi on võimalik. Eile kohtusime presidendiga, homme on meil tõsine arutelu Iraani ja teistes välispoliitilistes küsimustes, peaminister tuleb ka. Kui ka on erinevad seisukohad sisepoliitilistest küsimustes, tuleb riigiasju ikka ühiselt ajada.

Mäletatavasti kutsus Kaljulaid enne selle valitsuse moodustamist Kadriorgu, kuigi olite varem mitu korda minister olnud. Miks ta teid ei usaldanud?

Umbusku ta ei väljendanud. Ta tahtis mind näha. Kellel siis ei ole hea meel minuga vestelda? See ei olnud mingi katsumine.

Mis see siis oli?

Arutasime ÜRO julgeolekunõukogu teemat. President väljendas oma huvi panustada siis, kui me oleme nõukogu liikmeks saanud. Arutasime ka muid konkreetseid välispoliitilisi teemasid.

Üks küsimus, mis võis Kaljulaidu tol korral huvitada, oli Eesti tollas välispoliitilise liini jätkumine. Tänaseks on selge, et Eesti välispoliitika ongi muutunud. Kuidas te ise seda muutust sõnastataksite?

Öelda, et mõne valitsuse liikme seisukoht ongi välispoliitika, on pehmelt öeldes ebarelevantne. Eesti välispoliitika on kindlasti muutunud enesekindlamaks ja ambitsioonikamaks. Selle aasta riigieelarve tegevuskulude kasv on kõige suurem. See tähendab, et kanname edukalt välja julgeolekunõukogu liikmelisuse. Oleme endale võtnud suure ambitsiooni vedada üht rahvusvahelist regionaalset algatust, kolme mere initsiatiivi, arendame välismajandusdiplomaatiat. Eestis on head, kogenud diplomaadid. Eesti välispoliitika on suuteline meie rahvuslikke huvisid määratlema. Praeguses kirjus julgeolekukeskkonnas ongi see vajalik.

Rahvuslikke huvisid lähete kaitsma ka ÜRO julgeolekukogus. Senimaani on ÜRO keskendunud eelkõige rahvusvahelistele suhetele. Kõnelda rahvuslikest huvidest selles kontekstis märgib ju tegelikult ka välispoliitika muutust – rahvusvahelised suhted on ju teatavas mõttes rahvusteülesed?

Mitte rahvusteülesed, vaid rahvuste vahelised. Kui küsida, kas me ajame julgeolekunõukogus Eesti asja, siis on vastus ühemõtteliselt ja selgelt jaatav. Loomulikult ei aruta me seal Tallinna või Tartu probleeme. Meie huvides on tugevad suhted liitlastega, pean silmas meie strateegilisi ja sõjalisi liitlasi. Väikeriigi huvides on, et maailmas maksaks reeglitel põhinevad põhimõtted, mitte tankide jõud.

Rääkides välispoliitika muutumisest pidasin ma silmas eelkõige orienteeritust Ida-Euroopale, näiteks sõprust Ungariga, mida kiites olete jätnud kõrvale kõik sealsed õigusriigi probleemid.

Mul on meeles, et kui Marina Kaljurand välisministrina Ungaris käis, ei olnud mingit küsimust, ja tema käis seal lausa koos mingi orkestri või ansambliga. Riigid ikka suhtlevad. Kahtlemata on meil Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega vägagi sarnaseid huvisid, näiteks NATO idasuunaline julgeolek, järgmine finantsperspektiiv – praegu oleme Euroopa Liidus veel netosaajad. Asetseme Põhja-Balti ruumis, sellel aastal oleme Balti koostöö eesistujariik. Ungari õigusriigi teemad on kahtlemata laual ja ka nendega tuleb tegeleda.

Julgeolekunõukogu kokkusaamisele New Yorki sõidate juba sel nädalal. Missuguse sõnumiga Iraani-USA vastasseisu asjus sinna lähete?

See kohtumine on pühendatud ÜRO põhikirja 75. aastapäevale. Aga sündmused on arenenud tormiliselt ja lisaks pidulikule osale tuleb kindlasti kõneks ka julgeolekukriis. Meie sõnum on selge: oleme huvitatud sõjalise vastasseisu vältimisest, sellest, et pingeid ei eskaleeritaks, et leitaks diplomaatiline lahendus. Jälgime murega Iraani agressiivsuse kasvu viimasel aastal. Üks on asi on sündmused viimase nädala-poolteise jooksul alates 27. detsembri rünnakust Iraagis Hezbollah’ äärmuslaste poolt sõjaväebaasile. Pingete eskaleerimine on kestnud aga terve aasta.

Iraagi välisminister ÜRO julgeolekunõukogu kogunemisele tulla ei saa, sest USA ei anna talle viisat. Kuidas saab neid asju ilma temata arutada?

See ei ole pretsedent, aga pole ka tavapärane praktika, et Iraagi välisminister ei ole viisat saanud. Praeguse seisuga ei ole ka ükski julgeolekunõukogu liige teatanud, et tuleb pidada eraldi debatt Iraani juhtumi asjus.

Oleks ju kummaline, kui sellest ei räägitaks?

Ilmselt see teema püstitub. Kui välisministrit ei ole, siis osaleb arutelus Iraani suursaadik ÜRO juures.

Iraani välisministriga kohtute Indias, see kokkulepe on jõus?

See on tõepoolest üks võimalus. Indias toimub järgmisel nädalal üks julgeolekukonverents, millega seoses on mitmed asjad veel lahtised. Eeldatavasti on ta seal ja neis raamides on ta kohtumist taotlenud.

Trumpi otsust tappa Iraani kindrali Soleimani on palju kritiseeritud. Teie olete öelnud, et Eesti USA enesekaitseõigust kahtluse alla ei sea. Ikkagi, oli Soleimani tapmine teie hinnangul mõistlik tegu?

See oli Ameerika Ühendriikide sõjaline otsus enesekaitseks. See ei olnud kättemaksuaktsioon, nagu USA esindajad on rõhutanud. Kõnealune isik, keda rakett tabas, tegeles aktiivselt USA kodanike, koalitsioonivägede vastaste aktsioonide planeerimisega. See on reaalsus, mis on aset leidnud. On elementaarne, et riikidel on õigus enesekaitsele kriitilises olukorras.

Trump on lubanud – juhul kui Iraan vastab teravalt – hävitada rohkem kui viiskümmend kultuurimälestist Iraanis. Kas seda otsust Eesti toetab või mitte?

Lugesin Trumpi avaldust, aga lugesin ka USA kaitseministri tänast avaldust, kes ütles, et USA peab sõjapidamise reeglitest kinni, nagu tsiviliseeritud riigid teevad.

Ikkagi, Trump lubas kultuurimälestisi hävitada, kas Eesti välisministeerium toetab seda?

Trumpi avaldus kõneles 52 sihtmärgist ja ma ei tea täpselt, mis mälestistest jutt on, aga kui küsida, kas Eesti kiidab heaks konventsionaalse sõjapidamise reeglite rikkumist, siis – ei, ei kiida heaks.

Kui tõenäoline on, et see konflikt eskaleerub täiemahuliseks sõjaks?

Pinged Lähis-Idas on olnud tugevad terve eelmise aasta. Juba suvel arvati, et oleme sõjast mõne meetri või sentimeetri kaugusel. Ma arvan, et me oleme lähedal, aga ei ole ületanud punast joont. On suur tõenäosus, et Iraan suuremahulist sõjalist operatsiooni Ühendriikide vastu ei alusta. Sõjalised aktsioonid regioonis on aga alanud, need pole katkenudki.

Suvel võivad Eestisse nii Trump kui ka Putin. Kui kaugel ettevalmistused on?

Kindlasti ei ole juttu sellest, et Ameerika Ühendriikide president külastaks ainult Eestit, see ei ole realistlik, Ameerikas on presidendivalimiste aasta. Aga kolme mere initsiatiiv pakub Ühendriikidele suurt strateegilist huvi ja Eesti soovib selle raames välisriike võõrustada riigipeade tasemel. Trump on käinud kolme mere initsiatiivi kohtumisel Varssavis, eelmisel aastal osales analoogilisel kohtumisel USA energeetikaminister. Vaatame, kuidas läheb.

Kui suur on tõenäosus, et Trump tuleb?

Me soovime näha võimalikult kõrget USA esindajat. See tõenäosus on olemas, aga me oleme realistid.

Putini asjus?

Täpselt samamoodi. Meie riik on kutse esitanud, kas Venemaa president selle vastu võtab, on tema otsustada. Putini kutsumises ei ole midagi tavatut. Eelmisel korral võõrustas soome-ugri kongressi Soome, ja kutsuti samuti riigipäid. Kui Putin ei tule, siis tuleb mõni teine kõrge riigitegelane. Putini Tartusse tulekul oleksid kindlasti ka mingid muud kaalutlused kui soome-ugri rahvaste kultuurilised probleemid.

Putin võib siduda oma otsuse Tartusse tulla siduda sellega, kas president sõidab 9. mail Moskvasse või mitte. Teie ei soovita Kaljulaidil minna. Järelikult ei kiitnud te heaks ka seda, et Kaljulaid Moskvas Putiniga kohtus?

Ei, seda ma ei ole väljendanud. Käsitlesin seda kui reaalsust, ma ei võta negatiivset seisukohta. Nii tundliku riigiga nagu Venemaa on välispoliitikat ajades oluline demonstreerida ühtsust.

Kas Vene välisminister Sergei Lavrov on vastu võtnud teie kutse tulla 2. veebruaril Tartu rahu sajandale aastapäevale pühendatud aktusele?

Ta on kutse kätte saanud, aga diplomaatiliste kanalite kaudu on öeldud, et tal ei ole võimalik osaleda. Küll aga on kohal Poola välisminister ja hulk teisi välisministreid.

Riigikogu esimees Henn Põlluaas kinnitab üha, et Petserimaa on meie oma ja teie intervjuudest järeldan, et teie suhtute sellesse samamoodi. Kuidas te kavatsete koos Põlluaasaga Petserimaa tagasi saada? Põlluaas ütles intervjuus Toomas Sildamile, et jumal seda teab, aga äkki teab välisministeerium?

Kui küsida, kas valitsusel on kavas esitada Venemaale mingi ettepanek piiri asjus, siis on vastus ei.

Piirilepingu küsimus oleks ju võimalik siduda näiteks ka Venemaalt okupatsioonikahjude sissenõudmisega, mille eest te olete aastaid seisnud. Olete selle peale mõelnud?

Välispoliitikas, eriti kui on tegemist keeruliste partneritega, on mõistlik eri teemasid lahus hoida. Kui neid kokku kuhjata, on edasiliikumine keeruline. Samamoodi pole mõtet kokku panna piirilepingu küsimust ja topeltmaksustamise vältimise lepingut.

Kas okupatsioonikahjude teema on teie jaoks veel aktuaalne või on sellel joon all?

Okupatsioonikahjude analüüsiga tuleb kindlasti tegeleda. Kui ma eitaksin okupatsioonikahjusid, tähendaks see immanentselt ka okupatsiooni eitamist.

Mis vormis on plaanis neid kahjusid sisse nõuda?

Meie riik ei ole mingeid nõudeid esitanud, aga riik ei tohi kindlasti avalikult deklareerida oma nõudeõigusest loobumist. See ülekohus, mis meie kodanike ja riigi suhtes on aset leidnud, on suur ja sellega tuleb tegeleda.

Äkki võiks sakslastelt ka okupatsioonikahjud sisse nõuda?

Saksa Liitvabariik on selles teemas omapoolseid samme astunud. Kui Nõukogude Liit kohustas Saksamaad maksma reparatsiooni Teise maailmasõja ajal tekkinud kahju eest, siis olid sinna hulka arvestatud ka need kannatused, mis said osaks N Liidu poolt okupeeritud aladele, sealhulgas Balti riikidele. Nii et Saksamaa on maksnud küll, aga valel aadressil.

Enne Tartu rahu sajandat aastapäeva võib Kremlil pähe tulla piirileping ratifitseerida. Riigikogus kehtib aga kokkulepe, et seda ei arutata. Venemaa võib seda ära kasutada, kindlasti on ka neil see teada. Miks selline kokkulepe üldse sündis?

Piirilepinguga on askeldatud veerand sajandit.

Jaa, aga olukord on muutunud – Eesti ei soovi enam seda arutada.

Venemaa kõrged ametiisikud on teinud avaldusi, mis on piirilepingu sidunud minu hinnangul poliitiliste klauslitega, nt nõue, et Eesti peaks loobuma russofoobsest poliitikast. See asetab piirilepingu omaette konteksti. Kui küsida, kas Eesti kavatseb esitada piirilepingu parlamendile ratifitseerimiseks, siis on vastus eitav. Koalitsioonipartnerid on sellest teadlikud. Sellekohane otsus tekkis arutelu käigus.

Olete koos Ameerika Ühendriikide ja teiste riikidega ette loomas ülemaailmset usuvabaduse alliansi, millega see tegelema hakkab?

Me ei kõnele rahvusvahelisest organisatsioonist kindla struktuuriga, see on samameelsete riikide võrgustik. Ameerika Ühendriigid on selle alliansi loomise käivitanud. See on väga põnev, inspireeriv initsiatiiv, mis puudutab ühe olulise isikuvabaduse – usuvabaduse – kaitset. Tähtis on rahvusvahelises kogukonnas neid teemasid teadvustada. Autoritaarsetes süsteemides sageli usuvabadust rikutakse. See ei ole seotud mitte ühe religiooni, vaid kõigiga, ja ka nendega, kes ei ole usklikud. Põnevaid uudiseid kindlasti tuleb.

Te olete olnud president Lennart Meri kantselei direktor ja enne seda tema nõunik. Mida te Merilt õppisite?

Millesse sa usud, selle eest tuleb seista – see on kõige olulisem. Meri suutis seda teha enesekindlalt, positiivse hoiakuga. Väheses jonnakuses teda süüdistada ei saa.

Mida arvaks Meri praegusest poliitilisest olukorrast?

Ta ütleks midagi inspireerivat. Midagi ootamatut. Pole kahtlust: on asju, mida ta hukka mõistaks talle omase vanatestamentliku kargusega. Kindlasti oleks tal kosutav sõna meie rahvale selle vapruse, truuduse ja töökuse eest, mida me oleme ilmutanud. Kindlasti saaksime kiita ka, ei ole hullu midagi.

Läinud aasta augustis laskis Õhtuleht lahti jutu, et te tahate ise presidendiks saada ja peate ennast uueks Lennart Meriks. Kaljulaid teiseks ametiajaks vaevalt Kadriorgu jääb, kuidas hindate oma šansse tema järglasena?

Niisuguseid ambitsioone mul küll ei ole, seda ütlesin ma ka Õhtulehele. See lugu ilmus hapukurgihooajal, kui tuleb ju ka lehti täita, et inimestele oleks midagi lugeda.