JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Riina Solman loodab, et iibepoliitika viljad saavad küpseks kümne aasta pärast

 (199)

Rahvastikuminister Riina Solmaniga (Isamaa) tuli tänases saates peale perepoliitika juttu pensionireformist, rahvusriigi tähendusest ja sotsiaalministeeriumi ärritavaks osutunud kampaaniast.

Praegu kestab valitsuse ja pensionireformi usaldushääletus, aga teie tulete otse riigikogu infotunnist. Kui palju mõistmist või mittemõistmist pensionireformi asjus seal kogesite?

Täna räägiti peamiselt kogumispensionist. Enamik küsimusi oli Jüri Ratasele, mina ja Taavi Aas ootasime kannatlikult. Mina sain küsimuse kogumispensionie kohta endiselt peaministrilt Taavi Rõivaselt. Opositsioon pahandab kogu aeg Jüri Ratasega, et miks too peaministritooli neile ei anna, samal ajal pole endine peaminister Rõivas isegi veel kunagisest rollist välja tulnud – ikka vaatab ülevalt alla, õpetab inimesi ja annab hinnanguid.

Reformi suhtes pole kriitiline mitte ainult opositsioon, vaid ka paljud autoriteetsed institutsiooni. Teie meelest on tegu hea mõttega?

See on hea mõte. Teine sammas tuleb vabaks lasta, neile tuleb valikuid anda. Mulle tundub, et paanika tegemisega kogumispensioni reformi asjus on mindud liiale. Käimas on vastukampaania. Riiklikud institutsioonid, kes on riskikohtadele tähelepanu juhtinud, peavadki seda tegema. Eelnõu kirjutajad peavad riskidega arvestama.

Miks pole teil seljas Urmas Reinsalu pusa kirjaga „Raha on vaba” – ta tegi selle ometi ju kõigile erakonna liikmetele?

Seotud lood:

Mul on see pusa autos olemas, pärast kingin teile. Mina olen ikkagi rahvastikuministri rollis, pensioniteema pole päris minu teema.

Avaliku teadmise järgi ei ole võimalust, et see hääletus täna läbi kukuks, teiegi info ütleb sama?

Kõiki karisid ei suuda ma ju ette näha, aga jah, väga suure tõenäosusega. Absoluutselt.

Taavi Veskimägi on juhtinud tähelepanu sellele, et kohustusliku pensionikogumise lõpetamine tekitab immigratsioonisurve. Isamaa on immigratsiooni suhtes tõrjuv. Kuidas mõtleb Isamaa seda vastuolu lahendada?

Ma ei ole kahjuks seda Veskimäe arvamust lugenud ega tea, mida ta silmas peab.

Inimesed vananevad, töö tahab tegemist, riigi ülesanne on hoolitseda ka nende inimeste eest, kes pensioniraha ära kulutavad jne.

Küsimus on siis rändes. Välisrännet on meil väga palju juurde tulnud, rahvaarv püsib stabiilne tänu sellele, et meil on palju välisrännet. Sisserändaja tuleb siia sageli palga pärast, aga maksud jäävad sageli maksmata. Meie peame ikkagi oma majanduse lisaväärtust suurendama, et me suudaksime oma elatustaset tõsta – ja siis suurenevad ka pensionid.

Pensionireformi elluviimine tekitab ka vajaduse tõsta makse. Missuguseid makse tahab Isamaa tõsta, missuguseid juurde tekitada?

Oleme koalitsioonis kokku leppinud, et meil on maksurahu. Peame üle vaatama eelmise maksureformi, eriti tulumaksuvabastuse, sellel teemal on peaminister juba jutuotsa lahti teinud.

Kogu see pensionitrall on Isamaa poolt peale lähtunud eeldusest, et pensioniks säästmine on mõttetu, parem teha lapsi – sellest Helir-Valdor Seedri mõte algusest peale lähtus. Selline arusaamine tundub olevat pärit saja või enamagi aasta tagant. Millega seletada selle mõtteviisi aktualiseerumist?

Kui teda seda niiviisi esitate, siis kõlab see tõesti nagu Pätsu-aegne rudiment. Ta kindlasti ei ole seda. Seeder pidas ilmselt silmas seda, et temal endal teist sammast ei ole, aga tal on neli last, kes on talle toeks, kui ta jõuab vanemasse ikka.

Miks selline vanamoodne arusaamine on jälle aktuaalseks muutunud?

See ei ole vanamoodne arusaamine. Kõik uuringud näitavad, et Eesti pered tahavad lapsi saada. Pooled pered soovivad kolme või enamat last, aga nad ei jõua selleni. Peamiselt on tõrked materiaalsed. Kolmanda ja enama lapse toetusega koos tõusis kolmandate laste arv peredes, nad saavad nüüd oma ideaale ellu viia. Ja me tahame ju rahva ja riigina püsima jääda.

Ei kolmanda lapse toetus ega vanemahüvitis pole iivet ju positiivseks teinud, loomulik iive oli statistikaameti andmetel viimati jälle negatiivne.

Ta oli negatiivne selle pärast, et sünnitusikka on jõudnud see põlvkond, need inimesed, keda on vähem, ja nemad saavad vähem lapsi. Sellepärast läheb meil veel oma perepoliitikate ja sündimust parandavate poliitikatega veel vähemalt kümme aastat.

Kümne aasta pärast hakkab iive suurenema?

Mina loodan väga, et me jääme eesti rahvana püsima ja eestlaste osakaal suureneb.

Pensionisüsteemi reformimist saadab mõtteviis, et lapsed peavad ülal pidama oma vanemaid, kui need on vanad. Mismoodi peaksin ma toimima, kui ei taha oma lastele koormaks jääda?

Teil on valikuvabadus koguda oma teise pensionambasse raha edasi. Kui olete kõrgepalgaline, siis on see teile kasulik. Kui saate väikest või keskmist palka, siis on teise samba lisandväärtus väga väike.

Mis te oma teise sambaga teete?

Mina oma raha välja ei võta ja soovitan kõigil kõigepealt natukene rahulikult mõelda. Kui ma leian, et minu eluasemelaenu intressid on kõrgemad kui on fondi tootlus – mis võib majanduslanguse korral kergesti juhtuda – siis ma maksan ära oma eluasemelaenu.

Tegite hiljaaegu ettepaneku muuta vanemahüvitise süsteemi niimoodi, et naisel oleks soodne korraga mitu last järjest saada. Missugustele uuringutele tuginedes te selle ettepanekuga välja tulite?

Tegelikult ei ole see ettepanek uus. Emad on sellist vajadust ammu indikeerinud. Kohtusin oktoobris Pelgulinnas noorte emadega, kes hakkasid sünnituspuhkusele minema, ja nad ütlesid, et praegune kord tuleks ära muuta, sest nad tahaksid saada kaks last järjestikku.

Ühesõnaga, see oli emade tagasiside, mitte uuring. Mul tuli seda ettepanekut lugedes meelde Kristjan Järvani ja Raul Eamets kirjutis 2018 Postimehes, mis väitis arvutuste najal, et riigile oleks kasulik, kui naine enne kolmanda lapse sündi tööle ei läheks. Mäletate seda arvutust?

Sellised arvutusi me rahvastikuministri büroos ei tee. Kindlasti võtame kuulda tagasisidet. Kui vanemahüvitis loodi, oli see väga hea meede, aga seal on teatud lüngad, mis võivad panna inimesi laste saamist edasi lükkama – aga kui juba edasi lükata, siis ei tea ju ette, mida elu toob.

Isamaa algatusel loodud Pere Sihtkapital on esimeses voorus raha jaganud viiele projektile rohkem kui 72 000 euro ulatuses pereväärtuste propageerimiseks. Miks on vaja pereväärtusi propageerida?

Ühiskond koosneb perekondadest, ja mida tugevam on perekond, seda kvaliteetsem on meie ühiskonna tervis, ka vaimne tervis. Viimastel aastatel on pildil olnud eelkõige indiviidi arengut väärtustav maailmavaade ja peret ei ole nii tähtsaks peetud, seetõttu on igati kohane, kui me peresid propageerime. Kui peres on turvaline ja suhted on korras, siis on riigil ka parem, siis kulutame ka tervishoiule vähem.

2021 kohalike valimiste aegu tuleb küsitlus EKRE nõudmisel ja Isamaa vaikival heakskiidul, mille eesmärk on sõnastada põhiseaduses abielu mehe ja naise liiduna. Miks seda vaja on?

See on valikuvabaduse koht: kas inimesed tahavad oma kooselu abieluks vormistada või ei taha. Mina olen abielus olnud kaks korda, ja minu jaoks on abielu andnud kindlustunde.

Miks peaks riik abielu defineerima?

Tugeva perekonna pärast.

Selle küsitluse mõte on ju tegelikult kooseluseaduse allavett laskmine.

Aga miks me ei julge küsida rahva käest, mida tema arvab? Uurime, mida inimesed ütlevad.

Eksperdid on viidanud, et selliste küsimuste rahvahääletusele panemine on sügavalt ebaeetiline.

Aga tegelikult on see poliitiline vaidlus, maailmavaateline vaidlus. Kogumispensioni loojad on ühte usku, propageerivad seda. Oma maailmavaadet on aga õigus levitada ka neil, kes arvavad teistpidi.

Kui see on maailmavaate küsimus, siis järeldan ma, et selle kohaselt on LGBT-inimesed teise sordi rahvas. Neile ei pea laienema samad õigused nagu erisooliste paaridele?

Tänane koalitsioon ei ole vähemusi puudutavates küsimustes ühel meelel ja seda ei ole mõtet kommenteerida. Kõigisse inimestesse tuleb suhtuda lugupidamisega ja inimlikult. Mul on väga kahju, kui keegi neid nende valikute pärast halvustab.

Teie koalitsioonipartner on seda korduvalt teinud. Teie ise aga toetasite viimati erakonnakaaslast Lauri Vahtret, kes nimetas sotsiaalministeerimi kampaaniat „Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” tüütuks ja rumalaks ajupesuks.

Mina vaatasin seda kampaaniat kui tervikut ja leian, et see polnud ei õigel ajal ega õiges kohas.

Ütlesite ka, et tegemist on ideoloogilise diktatuuriga, mis peab lõppema. Mida te silmas pidasite?

Pidasin silmas rändeküsimust. Kampaania avalehel on kirjas: neile teeb muret, et Eesti inimesed suhtuvad sisserändajatesse halvasti. Sellistes asjades ei saa inimeste arvamusi kampaania korras kujundada. Need on ideoloogilised ja poliitilised valikud, mida me teeme.

See teema on politiseeritud, tõsi, kuid vaatamata kunstiliselt nõrgale teostusele juhtis tähele õigele asjale: nimetatud vähemustel on ühiskonnas vähem õigusi. Mõistes hukka kampaaniat mõistate ju hukka ka inimgrupid, kellest seal juttu oli?

Mina neid kindlasti hukka ei mõista ja ma soovin, et kõiki inimesi – ka vähemusi – koheldaks inimlikult, see on kõige olulisem.

Aga te toetasite Lauri Vahtre sügavalt ebainimlikku....

Seda ütlete teie. Ta seisab nende paljude inimeste eest, keda see kampaania ärritab. Miks me ei räägi nendest inimestest, keda see kampaania ärritab? Kui me näeme, et inimesed on ärevad, neil on erinevad arvamused – kas on põhjust seda ärevust suurendada plakatikampaaniaga, mis maksab üle saja tuhande euro? Kui inimestel on hädasid, mida saab selle rahaga leevendada?

Mis selles kampaanias ikkagi nii kohutavalt ärritavat oli, ma ei saa tõesti aru?

Teil on teistsugune maailmavaade kui neil, keda see ärritas – aga ka neil on õigus oma arvamusele ja selle kuuldavakstegemisele.

Maailmavaated on mugav kast, kuhu inimesi paigutada – aga tahaks ikkagi lihtsalt inimlikult aru saada, mis seal nii ärritav oli.

Ma arvan, neid ärritas see, kuidas seal inimesi kujutati. Mina kristlasena leian, et kristlane ei ole piibliga ringi kõndiv nohik. Miks peab teda niimoodi kujutama? See on stereotüüp, sildistamine.

Kasutate viimati Eesti Päevalehele saadetud kirjutises sõna „rahvuskodu”, mis oli Mart Helme 2017 ilmunud programmiline kirjutise keskne mõiste. Helme Postimehes ilmunud teksti kandis immigrante ja vähemusi tõrjuv hoiak. Missugused on Teie ja Helme sõnastatud rahvuskodu erinevused?

Ma ei mäletagi, et ma seda sõna kasutasin – aga sõna „rahvusriik” kasutan küll iga päev. See on Isamaa poliitika – oleme eestlased ja tahame kestma jääda. Sisserändajad meie keelt ja kultuuri kindlasti säilitama ei hakka.

Defineerigem siis, palun, rahvusriigi esimene pool, rahvus.

See on tegelikult inimese enda valik. Kui keegi tahab olla eestlane, siis mina teda küll eestlane olemast ei keela - võtmast Eesti kodakondsust, õppimast ära meie keelt ja kultuuri. See on suuresti tunde küsimus. Ka „etline eestlane” on täiesti kasutatav termin.

Jäänud on küll pigem mulje, et rahvusest kõneldes peetakse ilmas etnilist või geneetilist määratlust.

Ei, sellese me küll ei lasku ja minu hea kolleeg, siseminister Mart Helme ei mõtle ka nii. Me tahame, et eesti keel, kultuur ja rahvus jääksid püsima. Eestlane on inimene, kelle eellased on Eestis sündinud.

Inimene, kelle soontes ei voola protsentigi eesti verd....

...võib ennast nimetada eestlaseks. Inimene saab seda ise valida, missuguse rahva hulka kuuluvaks ta ennast peab.