Praegustele valitsuserakondale on eesti keel ja kultuur eriti südamelähedane teema, Isamaale eriti. Kuidas tunnevad ennast eesti kultuuri sees olijad ja keelega tegelejad end säärase poliitilise armastuse objektina?

Praegune olukord ei ole midagi uut, eesti keele ja kultuuri armastajaid on kolmekümne aasta jooksul olnud igasugustes erakondades. Ikka on tahetud midagi muuta, enamasti läbimõtlematult. Eesti keele kaitsmine ja eesti kultuuri hoidmine on ilusad ja suured lööksõnad, mille all eri inimesed peavad silmas eri asju. Ülikoolis eesti keelt õppinud inimesed kujutavad ette, et eesti keele kaitsmine tähendab eesti keele uurimist, akadeemilist tegevust, humanitaarkultuuri viljelemist. On ka inimesi, kelle jaoks tähendab see võõraste keelte kasutamise võimaluse ärakaotamist ning on kattevarjuks venelaste kiusamisel. Üks negatiivse kaitsmise viis lähtub kaalutlusest, et maailm globaliseerub ja eesti keele tähtsus kahaneb, tuntakse muret inglise keele pealetungi ja amerikaniseerimise pärast.

Eelmisel nädalal rääkisid Eesti Keele Instituudi teadurid murest, et instituut võib olla sunnitud tegevuse lõpetama. Kultuuriminister Tõnis Lukas on väitnud, et sel hirmul pole alust, kuid keeleamet loomine on koalitsioonis kokku lepitud ja osa EKI funktsioone läheb loodava keeleameti alla.

Loodetavasti ei lähe. Keegi seda täpselt ei tea, sest signaalid on olnud vastuolulised. Praegu tegutseb keeleinspektsioon, ent keeleametit on tõepoolest tahetud luua. Keeleamet eksisteeris 1990-97, 1998 kärbiti selle funktsioone praeguse keeleinspektsiooni mõõtu. Keeleametil peaks kava kohaselt olema rohkem funktsioone, ta oleks mõnevõrra politsei moodi.

Jõuline rusikas eesti keele kaitsel, nagu ütles Lukas.

Jah, nagu Iraanis on moraalipolitsei, kes jälgib seelikute pikkust. Keeleametil oleks õigus teha trahve ja kehtestada sanktsioone eesti keele mitterääkimise või valesti rääkimise eest. Selline soov on olnud ammu, aga see peaks olema sõltumatu Eesti Keele Instituudi tegevusest. EKI-l on omad funktsioonid, mis ei kattu kuidagi kujuteldava keeleameti võimalike funktsioonidega. Viimastel nädalatel on ringelnud haridusministeeriumis välja töötatud paberid, mis näevad ette keeleametile nende funktsioonide lisamist, mida praegu täidab EKI. See tähendab, et EKI-l jääks väga vähe tegevusi, see asutus kaoks ära. Nüüd on need plaanid jälle tagasi võetud.

See on selline tüüpiline poliitiline mäng: kõigepealt annab võimuasutus signaali, et me sööme teid ära; vaesed ohvrid ütlevad: appi, meid süüakse ära; selle peale teatatkse – see oli lihtsalt nali, tegelikult tahtsime me algatada arutelu. Sinnapaika on see praegu seisuga jäänud. Teine variant on, et lastakse ringlema plaan „me sööme teid ära”, öeldakse, et see on alles algfaas, siis hakatakse arutama – ja avastatakse, et asi on juba seaduseks saanud. Ja kui siis tõstetakse seakisa, siis öeldakse, et kus te varem olite.

EKI ärakaotamist on ka varem plaanitud. See oli 2016 pärast Gunnar Oki auditit Eesti teadusmaastiku kohta. Siis oli plaanis ühendada EKI Tartu ülikooliga, keeleteadlastele see mõte ei meeldinud. Valitsus vahetus, see mõte maeti maha, nüüd on see uuesti üles kaevatud. EKI justkui ei sobi normeeritud teadusasutuste maastikule. Isamaal on jõuline kava taastada keeleamet, aga kuna raha selle jaoks ei ole, siis tuleb see kuskilt võtta, näiteks EKI finantseerimise arvelt – ja selleks on haridusministeeriumis juba eeltööd tehtud.

Keeleinspektsioon võib juba niigi trahvida, trahvibki – milleks peaks see rusikas olema veel jõulisem, kui ta praegu on?

Ma ei saa ka päris hästi aru nendest inimestest, keda nii hingeliselt kui ka füüsiliselt häirib see, et eesti keel ei kosta igal pool, et Eestis kõlab ka teisi keeli. Aga selliseid inimesi on palju. Muidugi on eesti keel riigikeel ja selles keeles peaks kõiki ametiasju saama ajada. Selle nimel keeleinspektsioon tegutsebki. Keeleseaduse järgi peaks asju ka erasektoris olema võimalik eesti keeles asju ajada, ehk see laieneb ka....

...Boltidele ja Woltidele.

Jah, teenindajatele. See on ebaliberaalne vaateviis, aga rahvusriik ongi mõeldud mingi keele eelistamiseks.

Mida võidaks eesti kultuur sellest, kui kõik taksojuhid ja toidukullerid eesti keelt oskaksid?

Ma ei usu, et midagi võidaks, aga see rahuldaks neid inimesi, keda eesti keelt mitte oskavad kullerid segavad. Ja nemad on rahvuslikkuse tõusu ajal tähtis valijaskond. Selle vajaduses on võimalik veenda ka inimesi, keda tegelikult see asi ei häiri. Ei ole olemas mingit uurimust selle kohta, et eesti keele positsioon oleks kehvem kui kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ma ei tea, et sellist uurimist üldse tellitud oleks.

Millest ma järeldan, et tegu pole mitte niivõrd sooviga keelt ja kultuuri kaitsta, kuivõrd teisi keeli, kultuure, teistest rahvustest inimesi tõrjuda.

Praegune üleüldine poliitiline konjunktuur on suunatud kohalikkusele, rahvuslikkusele. Globalism, kosmopolitism ja internatsionalism on saanud külge halva märgi. Ka meie valitsuses on seda suunda esindavad jõud, kes tahavad näidata, et nad teevad midagi eesti keele ja rahvuskultuuri heaks. Kui see väljenduks teadustegevuse toetamises, siis seda suured hulgad tähele ei paneks, kuigi sellel oleks pikaajaline mõju. Kuidas rahvuslikku vaimustust ikka väljendada – positiivsel kujul massiürituste näol, negatiivsel kujul keelamise ja karistamisega.

Tagasi EKI juurde – see asub haridusministeeriumi haldusalas. Keele ja kultuuri kaitsmisega on aga pildil olnud eelkõige kultuuriminister Tõnis Lukas, haridusminister Mailis Reps on aga olnud üsna kuss. Miks?

Tõepoolest, see on huvitav, et kultuuriminister on keeleküsimustes nii aktiivne, samas kui haridus- ja teadusministeerium on ühtlasi keeleministeerium, mille haldusalasse kuulub ka keeleinspektsioon. Isamaa soovib ilmselt taastada 90ndae olukorra, kus kultuuri- ning haridus- ja teadusministeerium olid koos. See oli küll lühike aeg ja sinna tagasi vaevalt lähiaastatel jõuda saab, ent kui selline eesmärk peaks olema, siis seletaks see Lukase aktiivsust.

90ndatel tegeles keeleamet ka eesti keele õpetamisega, selle funktsioonide hulka kuulus samuti keelepoliitika väljatöötamine. Viimasega on tegelenud ka keeleinspektsioon, nt 2009 tuli keeleinspektsioonist radikaalne keeleseaduse muutmise projekt – et õigekeelsusnorm peaks olema seadusega jõustatav, mida tõlgendati nii, et ajakirjanduse keelekasutust peaks olema võimalik trahvida ja normide rikkumise eest karistada.

Võib-olla pööratakse sinna veel tagasi.

Seda ei ole tegelikult võimalik teha, kui mingisugusedki liberaalsuse ja demokraatia riismed alles jäävad. Stalini ajal lasti inimesi trükivea eest maha, aga ma usun, et sinna tagasi ei jõuta.

Me peame rääkima ka kirjandusmuuseumist, mis jäi samuti ilma hulgast teadusrahast, mis eeldatavasti tähendab koondamisi. Haridusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand väitis, et muuseum pole esitanud nõuete kohast taotlust ja pole konkurentsivõimeline. Mida kirjandusmuuseum valesti tegi?

See on põhimõtteline probleem, mis puudutab teaduse rahastamist üleüldse ja on suurel määral sõltumatu praegusest valitsusest. Rööpad pandi paika 90ndatel aastatel ja teadusele pole raha juurde tulnud sõltunata vahepeal sõlmitud kokkulepetest.

Üks protsent SKPst teadusele läks allavett.

Nii on kurvad tulemused tabanud ka kirjandusmuuseumi. Kellega peaks kirjandusmuuseum üldse konkureerima? Räägitakse rahvusvahelisest konkurentsist – peaks siis kirjandusmuuseum konkureerima Läti vastava asutusega või Puškini majaga? Kindlasti moonutab see rahvusteadust, kui tema põhieesmärgina peetakse silmas konkurentsivõimet. See seab rahvusteaduse ka ebasoodsasse olukorda võrreldes teiste teadustega.

Teaduse rahastamine on suurel määral olnud projektipõhine, see tähendab elamist grantidest. See on loterii, millised taotlused rahuldamist leiavad, see sõltub rahvusvaheliste ekspertide eelarvamustest ja kiiksudest. Kui raha ei ole, võib juhtuda, et kolmest taotlusest ei rahastata ühtegi, aga ei ole põhjust järeldada, et kirjandusmuuseumi teadus oleks kolme või viie aastaga alla käinud. Selline loteriil, rahvusvaheliste ekspertide suval ja kvantitatiivsetel näitajatel – nagu doktorantide arv ja publikatsioonide hulk – põhinev teaduse finantseerimise süsteem, mis üldse sisuliselt asjadesse ei süvene, võib kaasa tuua ootamatuid tagajärgi.

Missugune võiks olla riigi ja erakondade hool keele ja kultuuri eest, millest nendega tegelevatel inimestel hea meel oleks ning mida keel ja kultuur ise päriselt vajaks?

Eks alati ollakse õnnelikud raha üle. Keele- ja kultuuriinimeste poliitilisi eelistusi ei ole kaardistatud. Ameerikas on seda tehtud ja leitud, et ülikoolides töötajaist on 70-80 protsenti liberaalsete vaadetega ja natuke alla 20 protsenti konservatiivsete vaadetega. Eesti filoloogid on juba definitsiooni poolest rahvuslased, see si saagi teisiti olla. Keeleteadlaste hulgas on konservatiivsete vaadetega tegelasi, kes võtavad sõna ka väljaspool oma erilala, on ka vabameelsete ja liberaalsete vaadetega inimesi.

Vaated vaadeteks, näiteks Jüri Kolk ütleb täna Sirbis, et keele ja kultuuri kaitsmiseks midagi teha ei saagi, eriti mitte poliitikud, ja kui keegi tahab keelt ja kultuuri kaitsta, siis lugegu raamatuid.

On ju suured sotsiaalsed probleemid, millega on võimalik tegeleda, näiteks eesti keele õpetamine vene koolides, kus on palju segadust ja silmakirjalikkust, katteta lubadusi, utoopilisi projekte ja potjomkinlust. See on nii tundlik teema, et asjalikku diskussiooni pidada – venelased, keda see puudutab, on diskussioonist välja suletud, nende juttu ei kuulata üldse.

Kui mõelda suures pildis ja jätta kõrvale valitsuse sammud, siis minu unistus oleks selline: et hakataks koostama eesti kirjakeele ajaloolist sõnaraamatut, nagu on Ofxord English Dictionary. Ma arvan, et sellest unistab peale minu ainult veel paarkümmend inimest. Ent kui selline asi valmis saaks, siis oleks see tõeliselt fundamentaalne saavutus. Kahtlen aga selles, kas see rahuldaks neid, keda häirivad umbkeelsed turumüüjad ja taksojuhid.