JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Indrek Saar: Henn Põlluaasal on riigikogu esimehena veel kõvasti arenemisruumi

 (222)

SDE juht Indrek Saar väljendas täna eetris olnud saates veendumust, et sotsiaaldemokraatia ei ole ennast ammendanud. Erakonna esimehena näeb ta ennast ühemõtteliselt vastutavana tulevase valimistulemuse eest ega välista, et tal tuleb kehva tulemuse pärast tagasi astuda nagu eelmisel esimehel Jevgeni Ossinovskil.

Missugune mulje jäi presidendi vastuvõtust, kuidas meeldis presidendi kõne?

Presidendi kõne oli väga aus ja sestap ka valus. Ta ei jätnud rääkimata sellest, mis on tema arvates ühiskonnas viltu. Eelkõige said kriitikat poliitikud, valitsus ja parlament. Ta rääkis õigetest asjadest, ja teinekord tuleb tõsistest asjadest rääkida ka pidupäeval, et aru saada, kui tõsised need on. Teemasid, mida ta tõstatas, oli palju. Näiteks omastehooldus – kuidas saavad hakkama need inimesed, kellel on puue. Kas me oleme tegelikult panustanud sellesse süsteemi vastavalt sellele, mida meie heaolu lubaks? Olen presidendiga nõus: me ei ole piisavalt panustanud. Sellepärast on sotsiaaldemokraadid algatanud riigikogus omastehoolduse asjus eelnõu. Täna lähen ja küsin peaministri ülesannetes Mart Helme käest, mida nad kavatsevad teha. Hoolimata sellest, et viimastel aastatel on tehtud põhjalikud analüüsid ja antud soovitused, mida peaks tegema, ja valitsus on andnud hulgaliselt lubadusi, aga nüüd hakatakse tegema järjekordseid analüüse – me teame, mida see tähendab nende inimeste jaoks, kes hoolt vajavad. Sealtkaudu jõudis president olulise teemani, mis on viimastel kuudel akuutselt esil olnud ja mille arutelu jätkub, ilmselt küll riigikohtus.

Seotud lood:

Pensionireform.

Pensionireform, mille üks mure on see, et paneme tulevaste põlvkondade õlgadele ebaõiglaseid kohustusi. Nemad peavad meid, kes me võib-olla oma pensioniraha välja võtame, üleval pidama. Nad ei ütle meile ju, et minge kuuse alla. Nende maksukoormus tõuseb ja nende võimalused vähenevad. Teine pool on see: usaldus selle suhtes, et riigiga võib milleski kokku leppida, kaob. Kokkulepe pensioni asjus on tehtud kakskümmend aastat tagasi ja see oligi mõeldud aastakümnete peale. Nüüd keeratakse see üleöö tagasi. Sealkaud jõuame jälle omastehoolduseni, millest ka sotsiaalminister räägib – kuidas sa lähed välja pakkuma süsteemi, millesse tuleb panustada, kui oled just teise süsteemi ära lõhkunud?

President võis riigikogu kritiseerides silmas pidada ka näiteks teid: tegite viimati riigikogus pensionireformi ajendil tulevärki, suhteliselt odav võte ju?

Kui president räägib parlamendist, siis tunneb iga parlamendi liige ennast puudutatuna, kui ta on vähegi vastutustundlik.

Teie tundsite?

Loomulikult tundsin. Mis puudutab nüüd seda konkreetset näidet: täiesti absurdini läinud väited ja igasuguse ekspertiisi eiramine ei jätnud muud võimalust.

Henn Põlluaas sai hulga halle juukseid juurde. Pealegi, tekitasite ohtliku olukorra, see oleks võinud paragrahvi alla minna, miks te tegite seda?

Vaevalt see Henn Põlluaasal kõige raskem tööpäev oli. Tal on tükk tegemist õppimaks riigikogu niimoodi juhatama, et seal säiliks elementaarne poliitiline kultuur. Selles on tal kõvasti arenemisruumi. Selles, kui keegi kujundlikult oma mõtet ilmestab ja loob lugu rääkides metafoori, ei ole mitte midagi halba. Ma hoiatasin kõiki ette, et tuleb pauk, ja koristasin enda järelt ära. Ma ilmestasin seda, millega tänane valitsus tegeleb: võtab laste hoiupõrsast raha ja kulutab selle ilutulestiku peale.

Miks panite presidendi ebamugavasse olukorda seoses pensionireformi seaduse väljakuulutamisega, nõudes, et ta seda ei teeks?

Meedia abiga oleme olnud ühiskonnaga aktiivses dialoogis ja selle ühiskonna osa on ka president. Pärast seda hääletust riigikogus tõime välja oma argumendid ja saatsime need presidendile. See ei avalda presidendile mingit täiendavat survet, tegu on täiesti normaalse debatida kahe põhiseadusliku institutsiooni vahel. Et me presidendile kirjutasime, on igati tavapärane. Olen ka peaministrile korduvalt kirjutanud. Ma ei arva, et ta seetõttu end ebaõiglaselt survestatuna tunneks.

Sotsiaaldemokraadid on teie juhtimise all erakordselt vähe pildil, nii et tekib küsimus, millega te üldse tegelete. Võtate riigikogus sõna, hea küll, aga kus on värsked ideed, ühiskonda kõnetavad algatused?

Küsimus on, millega me pildiolekut mõõdame. Objektiivne hinnang on meediamonitooring. See näitab, et võrreldes meie esindatusega parlamendis oleme oluliselt rohkem pildil kui teised erakonnad. EKREga on ehk keeruline võistelda. Meedia teeb kõik, et EKRE oleks maksimaalselt pildil, sest sellised uudised müüvad kõige paremini. Sotsiaaldemokraadid EKRE mõttes värskeid algatusi tegema ei hakka, see ei ole meile omane. Nad otsivad ühiskonnas tüli, selle asemel et otsida konstruktiivset ühisosa. Sellega piltisaamine on tõepoolest väga lihtne.

Ma pean silmas muud: näiteks oravad tulevad täna välja oma tulumaksuideedega. Mis on teil kõrvale panna?

Sotsiaaldemokraadid on riigikogus teinud rohkem algatusi kui Reformierakond. Meil on kogu aeg olnud algatusi.

Kammisin meediat, midagi säravat ei leidnud.

Sära on tihtipeale vaataja silmades.

Nimetage, palun, kolm algatust viimase kolme kuu jooksul.

Ühest ma enne rääkisin: omastehoolduse otsuse eelnõu.

See on eelkõige valitsuse tegevuse kriitika.

Seal on väga konkreetsed punktid, millega valitsus peaks välja tulema.

Mis on see põhimõtteline muudatus, mida soovite saavutada?

Et omastehooldajad tunneksid, et ühiskond neid väärtustab, ja teiseks: nad saavad rohkem tuge.

Seda räägivad ju kõik erakonnad. Mida see konkreetselt tähendab?

Omastehooldaja toetus on praegu 25-100 eurot. See ei ole kuigi suur abi.

Palju teie tahate, et oleks?

Üks terav probleem on see, et kui kodusest hooldusest enam ei aita, siis on vaja minna hooldekodusse. Väga suur osa inimesi ei saa seda endale lubada, sest nende pension ei kata hooldekodu kuutasu.

Kui palju peaks siis hooldustoetus suurenema?

Hooldustoetus peab suurenema niimoodi, et kohalikud omavalitsused suudaksid seda maksta.

Räägime summadest.

Hooldekodu maksumus on keskmiselt ligi 800 eurot. Keskmine pension on 500 eurot. Selle vahe peame suutma kompenseerida ja inimesele peaks ka mingi elementaarne raha kätte jääma.

Jevgeni Ossinovski astus tagasi erakonna kehva valimistulemuse pärast. Olete valmis selleks, et teil tuleb pärast riigikogu valimisi sama teha?

Iga erakonna esimees vastutab valimistulemuse eest. See on hea poliitiline tava. Iga erakonnajuht peab olema valmis seda vastutust võtma.

Missuguse sõnumiga lähete kohalikele valimistele?

Sinna on veel mõnevõrra aega. Ennatlik oleks arvata, et saaksin täna välja öelda sõnumi kõigi omavalitsuste jaoks. Kindlasti seisame selle eest, et meie ühiskond oleks hoolivam, et majanduskasv oleks õiglane, et inimesed tunneksid, et SKP kasvust saavad osa kõik. Juhime tähelepanu sellele, et ka kohalikul tasandil saab väga palju ära teha kliima ja looduse kaitsmiseks. Oluline asi, mille tänane valitsus on ära unustanud, on panustamine haridusse.

See kõik on nii kohutavalt üldine.

Kas te tahate, et ma ütleksin, millega kõik need omavalitsused tegelevad, ja rahanumbri?

Ma tahaksin, et teil oleks kandev sõnum, miks kõnetaks.

Meie kandev sõnum on, et ühiskond saab olla oluliselt hoolivam, me peame oma planeeti hoidma ja tõsiselt panustama haridusse ja teadusse.

Kui käisin viimati kingsepa juures, tuli seal telekast „Õnne 13”. Kas ei või olla, et teie potentsiaalne valija tunneb teid paremini selle sarja kaudu kui kunagise ministrina ja SDE juhina?

Ma olengi näitleja, ma pole seda kunagi salanud, ja seda teavad ka inimesed, kes valisid mind erakonna esimeheks. Tõsi, suurema osa ajast olen ma leiba teeninud teatreid juhtides, näitlemine on olnud pigem meeldiv hobi. Ma olen teatrist pärit, teater on mulle inimesena palju andnud ja ma püüan natukenegi sellest ühiskonnale tagasi anda. Näitlejakoolitus arendab muu hulgas empaatiavõimet. Seda võiks ühiskonnas olla palju rohkem, kui praegu on.

Ma olen teilt alati tahtnud küsida, mis teid üldse poliitikasse vedas, missugune kutsumus? Miks te ei tahtnud jääda näitlejaks, teatrijuhiks?

Ma ei ole kunagi arvanud, et olen poliitik elu lõpuni. Minu jaoks on see ajutine missioon, aga ma ei tea täpselt, kui kaua see kestab. Aga miks ma tahtsin – demokraatlikus ühiskonnas muutuste saavutamiseks on kõige lihtsam ja kiirem tee osaleda poliitikas. 2006 sügisel otsustasin, et võtan riigikogusse kandideerimist väga tõsiselt. Siis nimelt ütles üks juhtiv poliitik (Villu Reiljan – VK) presidendivalimiste raames kultuurinimestele, kes toetasid Toomas Hendrik Ilvest, et....

.... jääge oma liistude juurde.

Selle peale ütlesin mina, et minu liistud on ka minu riik ja mul on õigus selle riigi asjades kaasa rääkida. Selle pärast tulin ma poliitikasse.

Praegu on teie reiting kehvem isegi riigikokku mitte kuuluva Eesti 200 omast. Kuidas te seda seletate?

Mul on väga hea meel, et meil tekib üks tulevane koostööpartner. Nemad ei ole praegu parlamendis ega saa valitsusele reaalset alternatiivi pakkuda. Näeme neis head partnerit.

Nad võtavad teie hääli ära.

Nende maailmavaade on pigem parempoolne, neil on natuke Laari-aegse Isamaa hoiak, nii et nad ei ole otseselt meie konkurendid. Aga soovis vastutustundlikult pikemat plaani üles ehitada on nad meiega väga sarnased.

Rainer Vakra, kes hiljuti kaitses uue bakalaureusetöö – vana teatatavasti osutus plagiaadiks – arvas viimati, et peaks õige rääkima Nõmme Tallinnast eraldumisest. Raimond Kaljulaid, värske sots, kiitis takka, sest Vabaduse väljakul ei hooli Nõmmest mitte keegi. See mõjub totralt, miks teil sellised asjad toimuvad?

Te ju nõudsite värskeid algatusi.

No te ei mõtle seda ju tõsiselt?

See, mis Tallinna linnavalitsemises toimub, on ka kohati absurdne. Et sellele tähelepanu juhtida, tuleb teinekord võimendada neid ettepanekuid, mida tehakse.

Mõtlete päriselt, et Nõmme võiks Tallinnast eralduda?

Mina ei saa sellist ettepanekut teha, sest ma ei kuulu Tallinna piirkonda. Mina ei saa öelda, kuidas nõmmelased peavad oma asju ajama.

Raimond Kaljulaiust ei rääkinud ma juhuslikult – ta paistab teist palju rohkem silma ja tahab kindlasti endale ka teie kohta. Kuidas kavatsete seda hoida, kui teil on selja taga nii ambitsioonikas poliitik?

Kõige kurvemad hetked erakondade ajaloos on need, kui keegi ei taha esimeheks saada. Tavaliselt lõpetavad sellised erakonnad tegevuse. Ka sotsiaaldemokraatidel on olnud raskeid hetki, kui keegi ei tahtnud esimeheks saada. Need on õnneks möödas. Mul on väga hea meel, et meil on erakonnas inimesi, kes on valmis seda vastutust võtma.

Kui teid esimeheks valiti, polnud see võit kuigi veenev. Teid valiti ära teises voorus ja teie vahe Lauri Läänemetsaga oli närune kakskümmend häält. Juhite te ikka erakonda, on see teie kontrolli all?

Erakond ei saa kunagi olema minu kontrolli all, sest, vaadake, mina olen demokraat. Erakonnad, mis on kontrolli all, on autoritaarselt juhitud. Selline oli kindlasti Savisaare juhitud Keskerakond, selline on tänane EKRE, mida juhib üks perekond. Sotsiaaldemokraadid pakuvad sellele alternatiivi: tullakse kokku meeskonnana ja räägitakse läbi ühisosa. Muidugi, igapäevaseid juhtimisotsuseid teeb juht, ja sellepärast esimees valitaksegi.

Sotsiaaldemokraatia kriis on laiem fenomen kui vaid Eesti oma, sellest on hästi kirjutanud politoloog Tõnis Saarts. Kuidas sõnastaksite teie seda põhjust, miks sotsiaaldemokraatidel kehvasti läheb?

Me elame ikkagi sotsiaaldemokraatias – paljudes riikides, eriti Skandinaavias. Eestis on sinnapoole veel mitu sammu minna.

Sotsid pole Eesti kunagi olnud peaministripartei, te pole ühtegi valitsust moodustanud.

Viimati olime viis aastat järjest kolmes eri valitsuses.

Ikkagi, see põhjus.

Üleüldine pilt ongi muutuses. See ei tähenda, et sotsiaaldemokraatia oleks end ammendanud. On ka kohti, kus sotsiaaldemokraatial läheb väga hästi, näiteks Taani.

Soomlastel on samuti sotsist peaminister.

Rootsis on sotsiaaldemokraadist peaminister. Ka USA presidendivalimistel on märgata huvitavat tendentsi: seal on alati oldud hirmul, et sotsiaaldemokraatidesse suhtutakse kriitikaga. Bernie Sanders, demokraatide kõige populaarsem kandidaat, kirjeldab ühiskonnas toimuvaid muutusi. Nad tahavad universaalset ravikindlustust, nagu meil on! Nii et sotsiaaldemokraatia aeg maailmas pole kaugeltki läbi, küll aga on sotsiaaldemokraatia muutumises.

Poliitikas võiks rohkem head nalja teha, olete arvanud. Millal te riigikogus viimati head nalja kuulsite?

Riigikogus on palju intelligentseid ja hea huumorimeelega inimesi. Ühtegi päeva ei mööda, ilma et mõni kolleeg mõne toreda nalja teeks.

Küsitlus #118543