Janek Mäggi: meil pole paremaid poliitikuid kusagilt võtta, sest inglid kesapõllule ei tule

 (182)
Janek Mäggi: meil pole paremaid poliitikuid kusagilt võtta, sest inglid kesapõllule ei tule
Foto: Annika Haas, Eesti Ekspress

Käesoleva poliitteatri muster on sama nagu kõigi viimaste skandaalide puhul: suur kisa, justkui suur asi, aga uus tuleb (küllap üsna varsti) peale ning vanaga ei viitsi keegi enam tegeleda. Lõpuni ei lahendata midagi.

Ja tegelikult on ka väga raske aru saada, mis täpselt juhtus ja kuidas. Jama on/oli, see on selge, aga see ei jõua kuhugi ja ongi jokk.

Meil ei ole paremaid poliitikuid kuskilt võtta: platsipuhastamine, kuningriiklus, läbimurdmine, uus energia, ausalt on võimalik jne on kõik lubanud uut taset. Kuid millegi pärast ujuvad poliitikas pinnale ikka need inimesed, kes kindlasti kunagi teevad midagi, mis on küsimusitekitav. Võibolla on asi selles, et meie poliitikud - nii olijad kui tulijad - on täpselt sama nägu nagu meie rahvas (kes ei ole poliitikas). Ja kui sealt kedagi poliitikasse võtta või kutsuda, siis saame lihtsalt teada, et ka tema on "selline". Ja kutsume jälle uue - "sellise". Uued ei ole vähemalt seni olnud paremad kui vanad, aga me lihtsalt ei tea seda veel. (Silver Meikar on loomulikult vana, mitte uus. Ja samade kommetega. Mida ta ise uljalt tunnistas.)

"Inglite saabumine kesapõllule" oleks loomulikult parim asi, mida oodata. Kahjuks me ei oska neid üles leida. Kui selliseid "ingleid", kes tahaksid ka poliitikat teha, üldse on. Seepärast ei saa poliitika maine ka paraneda. Meie võimuiha realiseerimine on õnneks väga tsiviliseeritud - ei tapeta ja vägistata, nagu mõnisada aastat tagasi, kui tuli isu naaberküla endale saada. Meetodid on samad muidugi, kuid on muutnud füüsilisest terrorist vaimseks. Reetmine, kättemaks, kasuahnus, saamahimu, eneseupitus ja -imetlus on moodsa poliitiku meelistööriistad. Hea oleks, kui me leiaks üles need üdini ausad, siirad, omakasupüüdmatud inimesed, kellele oma hing ja elu usaldada. Küll oleks tore! Paraku - Lenin võibolla oli, kuid ka tema on ammu surnud.

Kuna poliitikud on täpselt nii pätid kui on rahvas (oma madalamates ihades), ei saa me eeldada, et uued on paremad. Võim korrumpeerib niikuinii - see on ainult aja küsimus. Seepärast ei ole ka kõige ausamatel ja väärikamatel hea liiga kaua võimul olla. Õnneks meil ongi nelja-aastane valmistsükkel.

Praegune mulje on muidugi sama, kui dopinguskandaali puhul - kuna kõik teevad nii, on see okei. Kes usub Andrust, kes Silverit, kes Kristenit. Kahjuks ei ole dopingutarvitaja puhtsüdamlik ülestunnistus samuti kuigi veenev - nagu Toomas Paul hiljutises hommikupalvuses ütles: halvad inimesed ei tea kiusatustega võitlemisest midagi, ainult head teavad.

Halvad annavad neile lihtsalt kohe järele - näiteks annetavad raha ja neid ei huvitagi, kust see tuli. Kui mõne aasta pärast on kasulik seda avalikult küsida, siis nad seda ka teevad (andes taaskord kiusatusele järele!). Head inimesed kogevad kiusatust, kuid seisavad sellele vastu. See on raske töö. Nii rasket tööd poliitikule usaldada ei saa. Ta nõrkeb selle all. Kuigi patuta inimesi ei ole, on mõni kindlasti, kes on vähempatune. Sellised ise poliitikasse ei tule, nad tuuakse. Näiteks Silvio Berlusconi asemele. Aga sellised inimesed ei ole kunagi rahva jaoks piisavalt "huvitavad" - nad on mömmid (nohikud), kes teevad ilma äris (nt Bill Gates). Poliitikas on pigem isased (nt Bill Clinton, Berlusconi).

Poliitikute ringkaitse näitab, et isased hoiavad mömme eelmal ning üks mömm jäi lihtsalt murtud saagist ilma ning nüüd ütleb, et ta on ka isane. Kuna isased seda ei usu, jätkavad nad rahulikult saagi nosimist - kuni uus jõuk isaseid nad sealt minema ajavad (kui on ikka veel midagi nosida). See on alati ainult aja küsimus, kuid see aeg võib olla palju lühem või pikem kui me arvame.

Loo autor on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja