12. novembril kirjeldas Den za Dnjom eaka jalgratturi Aleksandra Bitševaga juhtunud liiklusõnnetust. Maastur ajas naise alla Pärnamäe teel asuva JazzHouse klubi juures jalgrattateel, kirjutab tänane Den za Dnjom.

Politsei süüdistas Aleksandrat avariiohtliku olukorra tekitamises, sest naine olevat sõitnud mööda jalakäijatele mõeldud teed ega andnud teed parempööret teinud maasturile. Vaatamata sellele, et nii Tallinna transpordiameti esindaja kui ka sündmuskohal käinud ajakirjanikud jõudsid järeldusele, et Aleksandra sõitis reeglitekohaselt, piirdus uurija Eero Hilep vaid sellega, et süüdistas oponente tähelepanematuses.

Et selguseni jõuda, vaatasid ajakirjanikud ja politsei sündmuskoha koos üle. Selgus, et peale ülekäigurada ei ole jalgrattateel (kus sõitis Aleksandra) liiklusmärki, mis näitaks, et tegemist on tõepoolest jalgrattateega. Ning kui liiklusmärki pole, siis ei ole see tee jalgrattatee, nii on veendunud Põhja politseiprefektuuri avariitalituse komissar Riho Tänak. “Kui siin jalgrattaga liiklemine pole lubatud, siis on see keelatud.”

Mis puutub asfaldil olevasse märgitusse, siis Tänaku arvamusel ei tähenda see omaette mitte midagi: “Ilma vastava liiklusmärgita märgistus on vajalik vaid meeldetuletuseks jalgratturile, et ta sõidab mööda jalgrattateed. Autoga sõitja seda tee pealt ei näe.”

Põhja prefektuuri kommunikatsioonibüroo juht Harrys Puusepp viitab ka Liikluseeskirja 235 paragrahvile: “Kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.”

“Tõenäoliselt on politsei arvates meie pealinnas selline ainulaadne nähtus nagu jalgrattatee, kus on keelatud jalgrattaga liiklemine,” ironiseerib ajaleht.

“Lisaks ei saa tegelikult pidada liiklusõnnetuse kohta reguleerimata ristumiskohaks. Sõidutee läheb siin otse ning paralleelselt sellega — jalgrattatee. Selleks, et auto pääseks parklasse, peab see sõitma paremale ning ületama jalgrattatee. Sellisel juhul peaks lähtuma Liikluseeskirja teisest põhitõest, et “Ristmikku ei moodusta parkla, puhkekoha ega teega külgneva ala teega piirnemise koht” (§ 42). Ning kuidas siis Liikluseeskirja § 92ga käituda, mis sätestab selgelt, et “Juht peab andma teed järgmiselt: (…) 2) sõiduteelt ära sõites — jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral.”? Sel juhul ei ole tähtis ka see, kas kõne all olev tee on jalgrattatee või üksnes kõnnitee.

Lõppude lõpuks, isegi kui avariis on kaudselt süüdi ka territooriumi omanik, kes ei asetanud piisavalt selgelt liiklusmärke ega teinud teekattemärgistust, siis miks politsei püüab süüdistada avariis vaid selles kannatada saanud naist, kes, nagu kinnitasid kõik Den za Dnjom-i nõustanud liiklusspetsialistid, sõitis reeglite kohaselt?”