Jahimehed leiavad, et huntide arvukus on liiga suur: enamik neist on haigestunud ning piinlevad metsas
„Hundi küttimismaht määratakse vastavalt populatsiooni üldarvukusele, seisundile ja levikupildile ning on seetõttu aastate lõikes erinev. Ka huntide küttimisintensiivsus Eesti siseselt on piirkonniti erinev,” ütles Kübarsepp Delfile. Nii on määratud tema sõnul suurem küttimismaht piirkondadesse, kus esineb rohkem kariloomade murdmist ja aladele, kus võiks pigem eeldada kõrget kahjustuste tekkimise riski.
„Samas üritatakse suuremaid loodusmaastikke asustavaid hundikarjasid pigem säilitada ja seda eelkõige põhimõttel, et need karjad säilitavad just populatsiooni kandva taastootva osa,” sõnas Kübarsepp.
„Küttimismahu määramisel arvestatakse seega väga erinevaid faktoreid. Kõige olulisem antud otsuste langetamisel on siiski populatsiooni kohta tervikpildi omamine,” ütles Kübarsepp. „Siiani tehtud otsused on olnud vägagi kaalutletud ning siiani oleme üritanud arvestada kõigi osapoolte huviga nii palju kui võimalik,” kinnitas ta.
Sigade Aafrika katku tõttu on valdav osa Eestit asustanud metsseapopulatsioon olnud Kübarsepa sõnul madalseisus juba paar viimast aastat. „Nüüdseks on katk jõudnud ka Lääne-Eesti piirkondadesse, kus see vähemasti ennemalt nii märkimisväärset mõju ei olnud avaldanud. Samas on metssiga meie mail hundile kogu nende ühise kooseksisteerimise perioodil olnud kindlasti üks olulisemaid saakliike,” lisas ta.
Täpselt samamoodi kui metssiga, on Kübarsepa kinnitusel läbi aegade etendanud olulist ja praegusel ajal kandvat rolli hundi toidulaual eelkõige metskits, kes erinevalt aastatest on moodustanud hundi toidulaual kuni 75 protsenti aastasest tarbitud biomassist. „Kas aga metssea arvukuse sedavõrd tugev langus muudab kuidagi hundi käitumist? Osaliselt kindlasti muudab, sest suunab loomad oma toiduotsingutel rohkem vaatama kultuurmaastike poole – aladele, kus just metskitsedel meeldib elada. See on ka põhjus, miks ehk hunte siin-seal mõnevõrra enam märgatakse,” märkis Kübarsepp.
„Lisaks juba mainitud kahele uluksõralise liigile rikastavad meie alasid asustava hundi toidulauda olulisel määral nii põdrad kui ka koprad. Hunt on oma olemuselt väga laia saagispektriga kiskja, eelistades toituda reeglina kõige hõlpsamini keskkonnast kättesaadavatest liikidest,” rääkis Kübarsepp. „Lammaste murdmine ei ole hundile üldjuhul tavapärane tegevus, kuid ilmneb eelkõige piirkondades, kus lammas on väga hõlbus saak ning paigutatud maastikku ilma igasuguseid kaitsemeetmeid rakendamata,” nentis ta.
Piirde abil eraldamata lammas on Kübarsepa sõnul hundi jaoks sisuliselt sama, kui metskits põllul, kellest hunt kindlasti mööda ei vaata. „Seega on äärmiselt oluline, et kahjude ennetamiseks investeeriksid loomakasvatajad korralikku piirdeaeda. Nii jäävad enamikul juhtudest soovimatud huntide ja lammaste kohtumised olemata.”
„Kui metssiga meie ulukifauna üldseisundi käekõiku kirjeldada püüdes välja jätta, siis võib julgelt öelda, et hundi toidulaua üle ei peaks muret tundma. Siinne hundiasurkond oma paarisaja isendiga meie uluksõralistele kindlasti olulist mõju ei avalda,” sõnas Kübarsepp.
„Mis kärntõvesse puutub, siis hundi arvukusel ja kärntõve leviku vahel otsene seos siiski puudub. Kärntõve agressiivne levikupilt on pigem tingitud nii kährikute kui ka rebaste kohati väga kõrgest arvukusest ning loomulikult haigust tekitava sügelislesta levikuks soodsate ilmastikuolude koosmõjust,” ütles Kübarsepp. „On enam kui kindel, et kärntõve probleemidega tegelemisel aitaks olulisel määral kaasa nii-öelda jahinduslik sekkumine väikekiskjate arvukuse piiramise läbi,” sõnas ta.
Jahimeeste hinnangul on huntide arvukus selgelt liiga suur
Läänemaa jahindusnõukogu liige Hugo Peterson ei pea keskkonnaagentuuri hinnangut huntide arvukuse kohta pädevaks. Tema sõnul oli eile Läänemaal taas liikvel 40 hunti, mida on kahe ohjamisala kohta väga palju. „Ma olen neile ütelnud, et me luurame, leiame jäljed ja kutsume teid. Kui te ei tule neid jälgi vaatama, siis te peate uskuma meie arvu,” ütles Peterson Delfile.
„Enne Euroopa Liitu, kui hunt oli vaba, me lasksime nii palju kui jaksasime ja tugev hundikari elutses metsas ikka edasi. Nüüd me piirame ja oleme saanud nende arvukuse selliseks, et suur osa neist on haigestunud, piinlevad seal metsas ja asjaosalised ei võta seda kuulda,” sõnas Peterson. „Me tunneme muret sellepärast, et kui selline huntide arvukus püsib, ei pea meie jahti ja ei pea keegi enam looduslikel rohumaadel loomi varsti,” nentis Peterson.
