On jäänud arusaamatuks, mis toimus teisipäevasel päeval politsei ametirelva läbi elu kaotanud Jaanus Käärmanni peas. Mis ajendas teda kirjutama oma otsmikule "LOLL" ja siduma kaela ümber nööri, et minna paljasjalu ja kahe kööginoaga relvastatuna vanalinna jalutama.
Paljud Delfiga suhelnud Käärmanni vanad tuttavad, kellega mees viimastel aastatel küll enam läbi ei käinud, olid šokeeritud, kui said teada, et teisipäeval elu kaotanud noormees oli just Jaanus.
"Algul pidasin seda mingisuguseks naljaks," kostus nii mõnegi suust, lükates tahaplaanile asjaolu, et järelemõeldes meenutavad nad Käärmanni kui tagasihoidlikku ja intelligentset härrasmeest.
Sarnaselt reageeris näiteks Käärmanni kunagine tantsupartner, kellega nooruspõlves Eesti koondiseski oldi. Kuid nõnda reageeris ka Käärmanni endine kolleeg ja tööandja ettevõttest, kus Käärmann töötas Java tarkvara seeniorarendajana.
Selline ametikoht nõuab märkimisväärseid kogemusi ja oskusi. Käärmann oli selleks ajaks saanud arvutiteaduste bakalaureusekraadi Tartu ülikoolis ja magistrikraadi Inglismaal Yorki ülikoolis. 2015. aasta juulis lahkus ta töölt omal soovil ja peale seda ei ole kolleegid temast kuulnud sõnagi.
Märtsis 2016, pea aasta pärast töölt lahkumist, tutvus Käärmann Georgia päritolu Tata Samkharadzega kohvikus, kus noormees käis jalgrattaga tihti kohvi võtmas.
Ehkki paljud on Käärmanni kirjeldanud kui tagasihoidlikku inimest, kes endast palju ei rääkinud, siis Samkharadzega oli ta märgatavalt avatum. Lähemalt nad suhtlesid küll kõigest mõned kuud, kuid selle aja jooksul arutati tihti maailmaasjadest, mis tagantjärgi teisipäevase juhtumigagi võivad seostuda.
Samkharadze rääkis, kuidas kord oli Käärmann roninud väikese lapse kombel Harjumäele, sest sealt oli linnale kaunis vaade. Mõned korrad lausa mainis, et tahaks kaduda hoopis kusagile kaugemale mägedesse, sest on väsinud monotoonsest elust ja rutiinne elu ajab teda hulluks. Samkharadze kutsus teda selle peale külla oma kodumaale Georgiasse. See idee Käärmannile meeldis. Ta õppis ära mõne gruusia keelse fraasigi, kuid külaskäik jäi tegemata.
Tänavu aasta aprillis kooris Käärmann end paljaks, võttis endaga sinise aeroobika palli ja läks riigikogu hoone ette poseerima. Samkharadze arvab, et see oli protest. "Talle ei meeldinud jagada inimesi erinevateks gruppideks. Ta pigem aktsepteeris inimest tervikuna, mitte parteid või poliitilist liikumist. Aga kindlasti ei olnud ta radikaalne," rääkis Samkharadze.
Samkharadze arvab, et Jaanus teadis kõiki detaile, mis ja kuidas tema käitumine Vabaduse väljakul lõppeda võiks. "Ta oli alati kindel selles, mida ta rääkis või tegi." Noormehele oli meeldinud filsofeerida elu üle ja mõelda, kuhu võiks edasi minna inimese hing või kuidas mahutab see imeline Maa endale miljardeid inimesi.
Inimeste mahutamise poolest oli Käärmannil visioon ka Eesti jaoks. Veel mõni päev enne tutvust Samkharadzega kirjutas Käärmann Delfi Rahva Hääles ja portaalis Nihilist.fm, kuidas kasvatada eestlaste arvu viie miljonini.
Ööpäev enne intsidenti Vabaduse väljakul postitas Käärmann sotsiaalmeediasse paranoilisi ja vandenõule viitavaid postitusi. Nende sisu aga jääb ka Samkharadzele arusaamatuks, sest üldiselt oli Käärmann sotsiaalmeedias figureerinud harva, ei olnud absoluutselt paranoiline ega huvitunud ka vandenõudest. Hoopis oli talle meeldinud lugeda biograafilisi raamatuid ja sportida.
Teisipäeval kella 11 ajal sai politsei teate mehest, kes liigub mööda Harju tänavat, käes kaks nuga. Politsei saabudes oli Käärmann jõudnud Vabaduse väljakule, kus politseinikud andsid talle korralduse noad maha visata. Käärmann eiras korraldusi ja jooksis nugadega vehkides politseinike poole. Käärmann eiras ka kolme hoiatuslasku, misjärel tulistas politseinik neljanda lasu Käärmanni pihta. Raskelt haavata saanud Käärmann viidi haiglasse, kus ta kella 12 ajal suri.
