Ivo Rull: Üksikkandidaadid ei saa parlamendis midagi tehtud
Mul on siiralt heameel, et selle mehe juhtida pole Eesti armees enam ükski jagu, pataljon või brigaad. Sest mis kasu oleks rahval võimaliku sõjalise konflikti korral ohvitserist, kes ei suuda teha koostööd teiste militaarstruktuuridega ega alluda armee ülemjuhatajale? Kardan, et sellised üksiksangarid tekitaksid pigem suurt kahju.
Kui Mart ja Martin Helme teatasid enda üksikkandidaatidena ülesseadmisest, ohkasin kaastundlikult. Neil meestel on ju mõistust ja aatelisust, aga miskipärast ei suudeta oma ego sobitada ühegi maailmavaate ning neid esindava erakonna raamidesse. Või kui Helmetele tõesti näib mistahes olemasolevas erakonnas oma mõtteviisi läbisurumine võimatu, siis tuleb paraku tõdeda, et nii isal kui pojal jääb puudu ettevõtlikkusest luua uus, see tõeline partei.
Kui Kaarel Tarand teatas kandideerimisest n-ö sõltumatu kandidaadina roheliste erakonnas, õhkasin lõbustatult. Eks ole ju rohelised paistnud senini silma oma ülimalt suure koostöövõime ja ääretu sisemise tolerantsusega! Ja nüüd värbavad nad oma sisuliselt MTÜ-na toimetavasse hägusesse kogukonda Eesti ajakirjanduse vaat et kõige teravama ütlemisega mehe. Aiman, et tulemas on tubli annus situatsioonikoomikat.
Kõikide üksinda parlamenti kandideerijate peamiseks valimisteemaks kujuneb ilmselt mantra, et meie erakonnad on ebademokraatlikud, mugandunud, võõrandunud jne. Mäletate küll – vali inimene, mitte partei!
Ja kas Indrek Tarand on nüüdseks europarlamendis oldud poolteiste aasta jooksul paistnud silma mingisuguse poliitilise initsiatiiviga? Ei ole ta pääsenud isegi mitte oma fraktsiooni nimel sõna võtma, rääkimata resolutsiooni algatamisest või mõne arvamuse koostamisest.
Küll aga on Indrek Tarandist saanud Eestis kõige kõrgemapalgalisem vabakutseline ajakirjanik. Kes oma populaarsuse ja karjääri jätkumise nimel toimetab aktiivselt erinevate meediakanalite n-ö mittekoosseisulise reporterina nii Brüsselis, Strasbourgis kui Tallinnas.
Indrek Tarandi eeskuju, kes väga teletaibukalt kasutas meediat poliitilisele marjamaale pääsemiseks, innustab ilmselt ka tänaseid riigikokku pürgivaid üksikkandidaate. Et rahva rahuolematusele pedaalides õnnestub ehk koguda mandaadi jagu protestihääli. Ja kui see peakski õnnetuma, siis saab vähemalt neli aastat meedias jõuliselt Riigikogu tööd insider’ina kajastada.
Minu meelest on enda üksinda valimistel ülesseadmise fakt juba iseenesest märk kandidaadi madalast koostöövõimest. Viimast omadust aga loetakse poliitikas nagu sportmängudeski väga oluliseks. Võib ju küll uljalt jaurata, et ka üks on võitlusväljal sõdur, aga mistahes võistkondlikul spordialal ei suuda üksinda mängiv staar alistada keskpärast meeskonda.
Igatahes võib täiesti tõsimeelselt uskuda üksikandidaatide lubadustest vaid seda, et nad on sõltumatud. Sest 101-liikmelises parlamendis ei sõltu üksikust saadikust tõesti mitte midagi.
