Miks just IRL?
Olen parempoolse ilmavaatega ja sel juhul oleks parlamendiparteidest olnud valida kahe partei vahel. Seda, miks ma Reformierakonda enda jaoks õigeks ei pea, põhjendasin esmaspäeval ilmunud arvamusartiklis. 

Millise ringkonna IRLi nimekirjas Kalle Muuli nime võib leida?
Kokkulepet ei ole ja ei saagi olla, sest IRL kinnitab oma nimekirjad alles detsembri keskpaiku. Minu suur soov oleks kandideerida Tartus või Tartumaal, kus on minu kodukoht ja kus ma alustasin oma ajakirjanikukarjääri Edasi toimetuses. Eks erakond vaatab, kas ta saab mu palvele vastu tulla. 

Ütlesite, et lähete poliitikasse selleks, et seda muuta. Kuidas see reaalselt välja näeb?
Erakonnas sees on võimalik asju arutada erinevatel tasanditel. Kõik sõltub sellest, millise valijate toetuse ma saan ja millise toetuse ma IRLi sees saan, millistesse erakonna siseorganitesse ma saan ja sellest sõltub ka sõnajõud. Olen 25 aastat olnud päris sõnakas ajakirjanik ja isegi, kui ma olen erakonnas tagasihoidlikus rollis, suudan ma ennast kuuldavaks teha. 

Kas te ei karda, et liigse klähvimise eest võidakse teid erakonnas lühema keti otsa panna või hoopis suu pihta lüüa?
See võib tõesti juhtuda, aga ma ei karda seda. Mul pole sellega mingeid probleemi. Ma ei pea kuskil olema, kui mind ei taheta, võin igasuguseid muid asju ka teha. Võiksin ka mõnele lõunamaa saarele endale majakese osta ja seal elu lõpuni tennist taguda. Poliitikasse minek on minu puhtast südamest tulev panus. 

Kuidas kavatsete vältida seda, et teist ei saaks peagi samasugune räpane poliitik nagu paljud praegused poliitikud. Parteisõdur, kes hääletab riigikogus nii, nagu fraktsioonis kokku lepitud, mitte südametunnistuse järgi?
Ma ei tea. Olen tõesti näinud paljusid normaalseid inimesi, kes on poliitikasse minnes mõne aja pärast muutunud väga kummaliseks. Istuvad nagu kaevikus ja tulitavad silmaklapid peas umbropsu. Minu eesmärk on jääda normaalseks inimeseks ja hinnata inimesi nende tegude, mitte parteilise kuuluvuse järgi. 

Kes poliitikutest kodu- või välimaal on teile eeskujuks?
Otsest eeskuju mul ei ole, aga kui ma mõtlen oma lemmikpoliitikule, siis on selleks Carl Bildt, kes on teinud palju Eesti heaks ja palju Rootsi heaks. Aga ma kindlasti ei ole ligilähedaseltki tema vääriline.

Kuidas muutub igapäevane elu-olu? Kodustega ka nõu pidasite? Mida nemad ütlesid?
Loomulikult pidasin kodustega nõu. Mu elukaaslane oli esimene inimene, kellega ma nõu pidasin ja palju rohkem neid inimesi väljastpoolt erakonda ei olnudki. Kuna ma soovin Tartus kandideerida, siis ma kindlasti kavatsen rohkem aega seal veeta ja see muudab kindlasti ka elu-olu. See tähendab vähem aega kodus ja rohkem Tartus. 

Milline on olnud endiste kolleegide tagasiside? Kas avalikkuse tähelepanuks ja kriitikaks olete valmis?
Tagasiside on olnud üllatavalt positiivne. Aga ka kriitikaks valmisoleku olen ma läbi mõelnud. Olen seda valmis taluma. Eks mind on siianigi igasuguste sõnadega kostitatud ja võib-olla karmimate sõnadega kui ühtegi teist ajakirjanikku iial, aga verest välja mind ei löö. Eks ma olen sellega harjunud. Ka ajakirjaniku tööd ei saaks teha, kui iga sõna pelgad.

Olen ennast kogu aeg avaliku elu tegelaseks pidanud ja pole kunagi lubanud endale avalikus kohas maha sülitamist või millegi inetu tegemist, selles mõttes minu elus midagi olulist ei muutu. Pintsakud ja ülikonnad on ka praeguses elus olemas.

Paljud ajakirjanikud on viimasel ajal poliitikasse läinud ja sellega seoses on olnud nad ka sunnitud loobuma oma tööst ajakirjanikuna. Kas ei oleks aega Eestis lubada ka ajakirjanikel parteidesse kuulumine?
See on toimetuse otsustada. Riiklikku keeldu ju ei ole. Mulle endale meeldiks rohkem, kui nendel asjadel oleks vahe sees. Kuni ma teen kriipsu võrragi ajakirjanikutööd, ma erakonnaga ei liitu, aga ma ei mõista hukka ka neid, kes on erakonnas ja töötavad oma lehes edasi. Ja eks poliitikute artikleid ilmub ka aeg-ajalt lehes.

Kuidas Õpetajate Lehe töö kõrvalt kampaania tegemist ette kujutate? Kui suur on kampaania  meeskond? Kuidas omale toetust koguma hakkate? Tänavapilti ilmuvad suured plakatid või hakkate rongis pastakaid jagama nagu Jüri Ratas või turul mett müüma nagu Rainer Vakra?
Poliitikasse mineku otsus on nii värske, et ma pole kampaania peale veel eriti mõelnudki. Ka erakonna esimehega ei ole seda veel arutanud. Alles täna hommikul Urmas Reinsalu helistas ja tegi ettepaneku, et peaksime kokku saama ja asja arutama. See kõik on alles ees. Kindlasti kavatsen nii palju aega kui Õpetajate Lehe töö kõrvalt üle jääb Tartus veeta. Ilmselt on need siis nädalavahetused. 

Millistes valdkondades end tugevaks peate, milles kaasa rääkida soovite? Kui osutute riigikokku valituks, siis millises komisjonis töö oleks meelepärane?
Minu suureks mureks ja südameteemaks on iive, liiga suur väljaränne, eestlaste põgenemine oma kodumaalt, palgavaesus. See, et inimesed teevad kuu aega täiesti normaalset ja viisakat tööd ja ei saa sellega hakkama mitte sellepärast, et nad laristaksid, vaid lihtsalt nende palk on nii väike. 

See kõlas nüüd nagu keskerakondlase Kadri Simsoni suust. 
See võib olla täitsa nii, et mul ongi Keskerakonnaga ühine mure. See on meie ühine mure. Ma olen seda raadios kaks või kolm aastat rääkinud. Nüüd vaatan, et kõik erakonnad peale Reformierakonna on jõudmas samasuguste arusaamadeni. Mind ei häiri üldse, kui Kadri Simson sama juttu räägib. Ma tervitan Kadri Simsoni.

Ka see, et meie majanduskasv ja poliitiline areng on täiesti seisma jäänud. Need on ka põhjused, miks ma üldse otsustasin poliitikasse minna. 

Sportliku inimesena on teil kindlasti ka mingisugune eesmärk – mitmest toetushäälest algab see tase, mille puhul te ise sooritusega rahule jääte või milline tulemus 1. märtsil valmistaks pettumuse?
Mõistlik on seada latt hästi madalale, siis jõuaks ka üle hüpata. Minu eesmärk on pääseda riigikokku. Aga ma ei tea veel mitmendana kandideerin ja missugune on opositsioon. Pean saama nii palju hääli, et saaksin vähemalt ringkonnamandaadi, mitte kompensatsioonimandaadi.

Liitu