Kõikidele Eesti rahvusvahelistele missioonidele saadetavad üksused koostatakse “elukutselistest sõjaväelastest, kes osalevad missioonil vaba tahte alusel”, väidab kaitseministeeriumis koostatud seletuskiri riigikogu otsuse eelnõu juurde, mis põhjendab Iraagi, Afganistani ja Kosovo välismissioonide vajalikkust, kirjutab Postimees.

Kaitseministeeriumi avalike suhete juht Madis Mikko tunnistas: “Möönan, et [riigikogu otsuse seletuskirja] sõnastus ei ole kõige parem, seda peaks kohendama.” Sest kui noor mees otsustab, et läheb elukutseliseks sõduriks kiirreageerivasse Scoutspataljoni, siis sõlmib ta kaadrikaitseväelase tegevteenistuse lepingu, andes allkirja ka punktile 7.2: ““Kaadrikaitseväelane kohustub osalema riigikogu poolt sanktsioneeritud Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.”

Edasi täidab ta ainult käsku. Ka siis, kui öeldakse, et tema rühm saadetakse pooleks aastaks Iraaki või kompanii Afganistani või Kosovosse.

“Ta asub vabatahtlikult teenistusse, võtab vabatahtlikult kohustuse minna missioonile ja võib vabatahtlikult lahkuda teenistusest, kui ei taha vabatahtlikult täita vabatahtlikult võetud kohustust,” kirjeldas välismissioonideks üksusi ettevalmistava Rahuoperatsioonide Keskuse ülem major Aare Tuvike elukutseliste sõdurite valikuid.

Ent kevadel 2003, esimese Iraagi-missiooni üksuse ettevalmistuse ajal, kutsuti sinna tõesti vaid vabatahtlikke. Hiljem võtsid kaitseväe juhid hoiaku, et vabatahtlik saab olla vaid elukutseliseks sõduriks tulek, mitte välismissioonile minek.

Aastatel 2003 ja 2004 oli ka neid elukutselisi sõdureid, kes keeldusid Iraaki minemast, mäletab Scoutspataljoni tollane ülem, kolonelleitnant Artur Tiganik. “Kui muud põhjust peale kartmise ei olnud, pidid nad tegevteenistusest lahkuma,” ütles ta.

Eestis saavad Scoutspataljoni elukutselised sõdurid iga kuu kätte alates 6300 kroonist, nooremallohvitserid tuhat krooni rohkem. Iraagi-missioonil jääb nende teenistus keskmiselt 21 000 ja 27 000 krooni vahele.