Intervjuu: vastab leitnant Andres Sang
Eesti kaitseväelased on selles piirkonnas patrullinud alates päris Iraagi missiooni algusest. Ka praegune rühm, ESTPLA-9, on alates juuni lõpust seal alal pidevalt patrullinud. Nii et piirkond oli väga tuttav.
Iraagist ei leia täiesti rahulikku piirkonda. Mõnikord on piirkonnas rünnakuid rohkem ja mõnikord vähem. ESTPLA-9 jaoks oli see üldse esimene rünnak otseselt nende pihta kogu missiooni jooksul.
Esimene Iraagis hukkunud Eesti sõdur Andres Nuiamäe oli snaiper ja Arre Illenzeer tehnik. Miks sellise spetsialiseerumisega inimesed käivad patrullimas ja reididel?
Kõik, kes kuuluvad jalaväerühma, on eelkõige jalaväelased, lisaks on neil veel oma kitsam eriala. Kõik käivad võrdselt patrullis, selles suhtes vahet ei ole. Kõigi ESTPLA-9 kaitseväelaste teadmised ja oskused jalaväelase ülesannete täitmisel on väga head.
Kas on teada, kes sooritas rünnaku ja kas on kavas vastuaktsioone kohalike vaenulike elementide vastu?
Kedagi konkreetset, kes rünnaku ette valmistas ja läbi viis, ei oska praegu nimetada. Kindlasti jätkavad koalitsiooniväed ja Eesti rühm nende hulgas nii selles linnaosas kui ka kogu Bagdadis ja mujal Iraagis koalitsioonivastaste jõudude vastast tegevust.
Mis annab jõudu vastu pidada? Millele te mõtlete kogu selle kaose keskel?
Vähemalt minu jaoks ei ole siin mingit kaost. Vastupidi, kogu koalitsiooni tegevus on selgelt määratletud. Vastu aitavad pidada head kamraadid siin kohapeal ning lähedaste, sõprade ja kolleegide toetus Eestist. Eelkõige peab aga enese häälestatus positiivne ja ülesandele suunatud olema.
Kas teil on hirm, et iga hetk võib jälle midagi nii koledat juhtuda?
Mul sellist hirmu küll ei ole, et midagi võib juhtuda, sest ma tean, et siin võib iga hetk midagi juhtuda. Selle teadmisega tuleb leppida ja kui sellest on aru saadud, on siin märksa lihtsam keskenduda oma igapäevasele teenistusele. Loomulikult teen kõik endast sõltuva, et minuga midagi ei juhtuks, aga kuskil on piir, millest rohkem ei saa teha ja selle piiri taga on juba saatus, juhus ja/või Jumal.
Kas ja kuidas on Iraagis lahendatud kaplani ja/või psühholoogi abi saamine? Kas ei ole ohtu, et lahingväsimus ja stress viib mehed alkoholist vms abi otsima?
Alkoholimuret siin küll ei ole, sest siin ei ole alkoholi. Stressi leevendatakse eelkõige spordiga, loomulikult aitab suhtlemine sõprade ja kodustega, ka lugemine ja kõik muud sisukad vaba aja veetmise variandid. Põhimõtteliselt on siin alati võimalik pöörduda USA kaplani või psühholoogi poole, aga sellest ei ole just keelelistel põhjustel eriti abi. Saab helistada või meilida Eestisse psühholoogile või kaplanile, kui selleks vajadus peaks olema. Seoses rünnakuga tulevad psühholoog ja kaplan ajutiselt Eestist siia meestele toeks.
Kas vahel ei ole tunnet, et tuleks parem ära koju ja laseks teistel seda sõda sõdida? Kas keegi Eesti meestest on kahetsenud, et üldse mindud sai?
Siiatulekuks otsust langetades oli ette teada, et missioon kestab kuus kuud ja siin ohtlik, et siin võib olla väga raske. Nii et vaim oli siinseks teenistuseks valmis. Isiklikult leidsin siia jõudes, et siin pole asi mitte nii hull, kui kõrvalt vaadates tundub. Meedia maalib siinsest elust märksa ohtlikuma pildi.
Ja lasta teistel seda sõda sõdida? Rehepaplus ei ole mulle isiklikult kunagi eriti omane olnud. Mis siis, kui sedamoodi hakkavad mõtlema ka need USA või teiste NATO riikide sõdurid, kes raskel hetkel meile appi peaksid tulema?
Kas missioonil viibivate sõdurite palk on teie arvates nende töö ja kogu sellega kaasneva ohu vääriline? Kui pole saladus, siis kui palju Eesti mehed Iraagis olemise eest teenivad?
Milline summa on üldse piisav pideva eluga riskimise eest? Ma võin enda kohta öelda, et saadav palk oli kõige viimane argument, õigemini ei olnud üldse argument Iraaki tuleku otsustamisel. Ma oleks siia tulnud ka siis, kui ma oleks saanud edasi sama palka, mis Eestis.
Minu palk on umbes 23 000 krooni neto, sõduri palk peaks olema umbes 18-19 000 krooni. Eestis on märksa ohutumaid ja lihtsamaid meetodeid sellise kuupalga teenimiseks, nii et raha ei saa olla siiatulekul põhiliseks motivaatoriks.
Milline võiks olla teie ning meie valitsuse poolne reaktsioon ning vastus terroristide nõudmistele, kui mõni meie sõduritest peaks langema Iraagis pantvangi?
Väljapressijatele ei tohi järgi anda, mitte mingil juhul.
Mis teie nägemuse kohaselt võiks viia olukorra stabiliseerumiseni Iraagis ja võõrvägede väljaviimiseni sealt?
Kõigepealt peab olema kõigi poolt tunnustatud valitsus, kellel on kontroll kogu riigi territooriumi üle. Teiseks peavad julgeolekujõud ehk sõjavägi, rahvuskaart ja politsei suutma tagada korda riigis ja kaitsma riigi piire.
Kõik see ei sünni üleöö. Praegu astutakse sellel rajal esimesi, aga jõulisi samme. Oma naabrite ja rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustatud Iraagi vahevalitsus kontrollib suurt osa riigist, jaanuaris tulevad loodetavasti esimesed üldvalimised, pidevalt õpetatakse välja politseinikke, rahvuskaartlasi, sõdureid, kes järjest võtavad üle ülesandeid koalitsioonivägedelt.
Tuletagem meelde Eesti taasiseseisvumise protsessi ja üleminekuaega. Miski ei sündinud kiiresti, ilma valudeta, tehti palju valearvestusi, pettuti paljudes inimestes. Aga kui inimeste tahe on vääramatu, siis loodetavasti saame juba kümne aasta pärast rääkida Iraagist kui piirkonna ühest võimsaimast riigist.
Kas alates teie saabumisest on elanike üldine meelsus koalitsioonivägedesse muutunud? Kas kohalike arvates on teie viibimine nende endi turvalisuse ja heaolu nimel vajalik või mitte?
Üldiselt ei ole iraaklaste suhtumine koalitsioonijõududesse oluliselt muutunud selle ajaga kui ma siin olen olnud. Ma lugesin kokkuvõtet ühest arvamusuuringust, millest tuli välja vastuolu: suurem osa iraaklastest soovib küll koalitsioonivägede lahkumist, aga samas nad tunnistavad, et vaid needsamad koalitsiooniväed suudavad tagada neile turvalisust, mida neil igapäevaselt nii napib.
Kuidas suhtutakse Eesti sõduritesse Iraagis? Kas Eesti lipp õlal teeb asja lihtsamaks või keerulisemaks? Kas teil ja USA sõduritel üldse tehakse vahet?
Iraaklased olulist vahet ei tee, nende jaoks on kõik ühesugused välismaalased.
Koalitsioonijõududest on eestlased imeväike osa, alla 50 sõduri rohkem kui 150-tuhandelisest koalitsioonist. Kes on Eesti kaitseväelastega otseselt kokku puutunud, need teavad ja kiidavad meie sõdureid. Siin suhtutakse kõigisse võrdselt, olgu sul õla peal sinimustvalge või tähelipp. Tegevus loob maine, mitte lipp.
On teil õigust või kohustust nõuda endile paremat varustust?
Meil juba on parim varustus, mis Eesti Vabariigil on võimalik meile anda ja mis on vajalik meile püstitatud ülesannete täitmiseks.
Kas võõrvägede arvu peaks teie meelest hetkeseisu arvestades suurendama või vähendama? Millistes suurusjärkudes?
Kõige olulisem on Iraagi enda relvajõudude kasvatamine, Iraagi sõdurite väljaõpe ja varustamine. Praegusi koalitsioonijõude saab siis hakata vähendama, kui Iraagi üksused võtavad neilt järk-järgult vastutuse üle. See protsess praegu juba vaikselt käib, Iraagi rahvuskaardi üksused juba käivad iseseisvalt patrullimas ja viivad koalitsiooni toel läbi erinevaid operatsioone.
Koalitsioonivägede kiire vähendamine tähendaks siinse julgeolekuolukorra kiiret halvenemist, eelkõige kannataks seeläbi lihtsad iraaklased, kes tahavad rahulikult elada ja töötada.
Teie subjektiivne hinnang: kui näiteks järgmise kuu jooksul kõik võõrväed Iraagist välja viia, siis mis seal edasi juhtuks? Näiteks kui palju tsiviilisikuid paari esimese nädala jooksul tapetaks?
Tõenäoliselt puhkeks Iraagis kodusõda. Siinsed koalitsioonivastased jõud ei ole mitte üks terviklik “vastupanuliikumine”, vaid väga paljud vastandlike ideoloogiatega grupid, kes omavahel võimu pärast madistama hakkaksid. Kaotajaks oleks ikka see sama lihtne iraaklane, keda ei huvita poliitika ega äärmuslikud usukuulutajad, vaid oma pere heaolu.
Mis te arvate Iraagi inimestest, millised nad on iseloomult?
Üheks oluliseks iseloomujooneks on emotsionaalsus. Siinsed inimesed on väga avatud, nende tunded on väga ülevoolavad ja nad näitavad seda ka välja. Lihtsad iraaklased on üldiselt lahked, avatud ja sõbralikud. Loomulikult on tähtsal kohal ka uhkus, uhkus olla iraaklane.
Kuidas teie lähedased sellega lepivad, et sõdite kaugel ja võõras kohas?
Nad saavad aru, et see on osa minu tööst. Loomulikult meeldiks neile rohkem, kui ma oleksin kodus, aga nad mõistavad minu soovi Iraaki tulla.
Kas teile antakse Iraagis ka vaba aega, mil saate kõik koos lõõgastuda ja lõbusalt aega veeta?
Minu tööpäevad on umbes 12-tunnised, puhkepäevi ei ole, aga siiski õnnestub piisavalt aega kulutada ka filmide vaatamisele, raamatute lugemisele ja sportimisele. Kuna minu töö- ja elukoht on ESTPLAst eemal, siis vaba aega nendega koos üldiselt ei veeda. Aga rühm ise saab piisavalt koos olla, nad on korraldanud rühmasiseseid jalgpalli- ja korvpalliturniire, samuti grilliõhtuid.
Kas saate Iraagis korralikult süüa? Millist toitu pakutakse?
Söögi üle siin kurta ei saa. Söömas käime hiiglaslikes sööklates, kus saab valida suure koguse erinevate india päritolu kokkade valmistatud söökide vahel. Valik on lai, alates hamburgeritest ja friikartulitest kuni krabijalgade ja muu merelise toiduni. Lisaks veel piisavalt suur salativalik, erinevad jäätised ja koogid, mahladest rääkimata. Süüa saab täpselt nii palju kui endale sisse ajada suudad.
Kuidas Iraak välja näeb? On seal ka ilusat loodust või on ainult kõrbed?
Mina ei ole siin kõrbe näinud, kõrb on üldiselt Iraagi lääneosas. Meie asume iidse Mesopotaamia aladel, meie tsivilisatsiooni sünnikohas, siin on viimased 10 tuhat aastat põldu haritud. Maa on kaetud niisutuskanalite võrgustikuga ja igal pool Bagdadist väljas on põllud ja palmisalud. Kus põldu ei harita, kasvavad kidurad madalad põõsad. Maapind on siin täiesti lame, ei mingeid looduslikke künkaid. Oluliseks osaks siinsest maastikust on tolm. Seda on siin kõikjal. Kui vaadata silmapiiri poole, siis on seal näha hele tolmuviirg, sinine taevas on kõrgemal pea kohal.
Kui see kõik ühel päeval läbi saab ja te koju tulete, mis on see, mida hakkate kas või natukenegi taga igatsema?
Värsked datlid. Päikeseloojang. Siinsed kolleegid.
