Esimene koroonalaine paistab vähemalt praegu olevat raugenud. Kuidas sai Eesti kriisiga hakkama?
Tervishoiusüsteem tervikuna tuli väga hästi toime. Nägime, et meil ei tekkinud massilisi nakatumisi või olukordi, kus oleks ravitööd vaja läbi viia isikukaitsevahenditeta. Lisaks ei olnud kordani nii, et haigla teeninduspiirkonna patsiendid ei saanud ravi. Kõige keerulisem oli muidugi Saaremaal, kus on palatite maht väiksem kui mõnes teises haiglas, aga umbes kolmandik koroonapatsientidest oli Saaremaal, seega tuli neid ka mandril hospitaliseerida, lisaks pakkus tuge kaitseväe välihaigla. Sellist head koostööd sai kriisi ajal rakendatud.
Mis puudutab intensiivravi võimekust või hingamisaparaate, siis oli meil varu alati olemas. Hingamisaparaate oli kokku enam kui 300 patsiendile, reaalne vajaduse tipphetk oli 20 aparaati. Teiste riikide kogemusel oli mure, et kas võib tekkida probleeme hingamisaparaatide kogusega, seda piiri me kunagi siiski ei kombanud.
Kui rääkida voodikohtadest, siis oli meil umbes kaks korda rohkem kohti, kui vaja läks. See ongi mõistlik ülekate, teatud varu peab alati olema, kuna palateid ei saa patsiendi täpsusega luua. Patsientide arv pole kunagi ühtlaselt jaotatud, seega jäime plaanis 55-60 protsendi täituvuse juurde. See on väga hea tulemus, tekitas kindluse, et meil pole vaja plaan B-d käivitada. Plaan B oleks tähendanud Covid-19 palatite massilist suurendamist ülejäänud osakondade arvelt.
Ainsana tuli Covid-19 patsientide jaoks suurendada osakonda Kuressaares. Seal olid abiks teised osakonnad ja kaitseväe välihaigla, teistes haiglates jäi võimekust aga ülegi.
Praegu pole selge, kui suur on sügisese võimaliku koroonaviiruse puhangu ulatus. Mille järgi otsustatakse, kui palju voodikohti ja hingamisaparaate sügiseks vajame?
