Lisaks süsteemile plaanitakse uuendada perelepitajate koolitsuprogrammi ja kaaluda süsteemi arendamisel koos Eesti Keele instituudiga mõiste "perelepitus" asemele sobivama mõiste kasutamise võimalusi.

Riikliku pere- ehk vanemluslepituse süsteemi loomise eesmärk on võimaldada vanemate lahkumineku korral laste heaolust lähtuvate kokkulepete sõlmimine. Vanemluslepitus on võrreldes kohtumenetlusega osapoolte jaoks emotsionaalselt vähem kurnav lahendus ja vähendab lahutusest tingitud negatiivset mõju laste vaimsele tervisele.

Praegu maksab lepituspeenus perele keskmiselt 500 eurot, mida kõik pered ei jõua maksta. Teiste riikide praktikal võiks riiklik toetus lahendada 2800 laste hooldusõigusega seotud kaasust perelepitajate abiga, mis muidu kohtusse läheksid.

Plaanite uuendada perelepitajate koolitusprogrammi. Millal loodi varasem programm ning mida on seal täpsemalt plaan uuendada?

Uuendamine on õppekavade ja kutsestandardite tavapärane protsess. Esialgne koolitusprogramm kinnitati sotsiaalministri määrusega 2008. aaastal. Viimati uuendati kutsestandardit 2017. aastal, mille käigus vaadati üle ka perelepitajate baaskoolitus.

Riikliku süsteemi loomisel on mõistlik, et perelepitajate kutsestandard vaadatakse vastavalt perede vajadusele ja kehtivatele normidele taas üle, samuti koolitusprogramm, mis peab vastama kehtivale kutsestandardile ning tagama kompetentsid.

Miks otsustatakse perelepituse mõiste asemele uus otsida ja kas on ka juba ideid, mis mõiste võiks varasemat asendada?

Perelepitus nimetusena tekitab segadust. Paljud on esmalt arvanud, et tegemist on lahutanud vanemate taas kokku viimise teenusega, mitte vanemluse jagamise ja laste hooldusküsimuste kokkuleppega, mida see tegelikkuses on.

Tegemist on eelkõige vanemate vahelise koostöö soosimise ja lepitamisega ning sellega, et nad jõuaksid last puudutavates küsimustes omavahelisele konsensusele.

Kas oskate näitlikustamiseks välja tuua mõne juhu, kus perelepitus saaks konflikti lahendada?

Lahutusprotsess, kus osapooled on lastega seotud hooldusküsimustes motiveeritud kokkuleppele jõudma ja laste huvide nimel erimeelsused kõrvale heitma.

Kas seda süsteemi saaks kasutada ka siis, kui kodus on toimunud koduvägivald ning osapooled on sel põhjusel tülis?

Lähisuhtevägivald on keeruline ja võib olla hiiliv ning varjatud probleem peres. Kui vägivald on ilmne ja osapooled ei ole võrdsed partnerid, siis ei saa me rääkida ka lepitamisest - see on Instanbuli konventsiooniga ka keelatud.

Lahutuse järgselt on paaridel palju tülisid. Lepitaja eesmärk on aidata paaril toime tulla lahkuminemisest tingitud emotsioonidega ning aidata jõuda dialoogini, et saaks võimalikuks kokkulepete sõlmimine.

Kas uue süsteemi järgi ei peaks pere maksma midagi või jääb omaosalus alles? Kui suur see eeldatavasti on?

Esialgsete plaanide kohaselt oleme kaalunud mudelit, kus pere saab tasuta 5 nii-öelda seanssi. Edasi võib olla tõenäoline, et pere peab ise tasuma või siis jääb see kohaliku omavalitsuse kanda.

Kas sotsiaalministeerium on ka plaane kuidagi kodus tekkivate konfliktide ennetamiseks, et asi ei peaks üldse perelepituseni jõudma?

Siseministeeriumil on kavas üle vaadata koostöös teiste ministeeriumitega võimalikud ennetavad tegevused. Ennetus on alati parem sekkumine kui kahjude korvamine. Hetkel pakuvad vägivalda ennetavaid programme kolmanda sektori organisatsioonid. Väga hea ennetav programm on PREP-paarisuhtekoolitus, mis annab head oskused, kuidas suhetes toime tulla. Ka PREP-koolitus peaks tasuta olema, praegu maksab üks koolituskord 50 eurot ja vaja läheb vähemalt 10 sessiooni, et koolitusest kasu oleks.

Kuidas perelepitus üldse välja praegu näeb?

Perelepitus on juhitud protsess, kus osalevad konflikti osalised ja lepitaja. Kohtutakse umbes viiel korral, mille käigus väljendatakse oma ootuseid, vajadusi ja võimalusi. Ideaalis on tulemuseks kokkulepe.

Kuhu tuleb perelepituseks pöörduda ja mis siis juhtub?

Hetkel on võimalik pöörduda abisaamiseks näiteks Eesti Lepitajate ühingu poole. Rohkem infot saab kodulehelt.

Tänase otsuse kohaselt hakatakse rahvastikuministri eestvedamisel töötama riiklikku perelepitussüsteemi välja siseministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja justiitsministeeriumi koostöös.