INTERVJUU | PRIA poolt huvide konfliktis süüdistatud maaeluministri nõunik Urmas Arumäe: Aga mis see PRIA on? PRIA ei ole minu klient ju!

* Nõunik ütleb, et mitte tema pole ministri nõunik, vaid tema büroo on.
* Arumäe käis oma kliendi kriminaalasja puhul PRIA-ga oma sõnul vaid õigusteoreetilisi asju arutamas

Maaeluministri nõunikul Urmas Arumäel lasub kahtlus huvide konfliktis. Tema advokaadibüroo esindab korraga kaht vastanduvat osapoolt. Prokuratuurile teatavaks saanud informatsiooni pinnalt on alustatud kriminaalmenetlust.

Kontrollitakse, kas advokaat on rikkunud seadust kui ta ministri nõunikuna andis ministrile nõu tema haldusalas oleva PRIA tegevuse osas, olles samal ajal süüdistatava kaitsjaks kriminaalmenetluses, kus PRIA peab kannatanuna seisma avaliku raha kasutamise eest.

Täpsemalt on maaeluministri nõuniku skandaali kohta kirjas artiklis "Maaeluministri nõuniku osas algatati võimaliku huvide konflikti tõttu kriminaalmenetlus".

Nõunik Arumäe oma tegevuses aga huvide konflikti ei näe.

On ebatavaline, et teid pole maaeluministeeriumi kontaktide nimekirjas.

Ma ei olegi selles mõttes klassikaline ministri nõunik.

Kuidas see teil korraldatud on?

Minu advokaadibürool on kliendileping maaeluministeeriumiga. Sisuks on see, et osutan õigusteenust konkreetselt ministrile.

Kas kõikides õigusalastes küsimustes või on mõni konkreetne teema?

Absoluutselt, jah. Keegi minu käest muidugi ei küsi, et millal lehm peaks lüpstud saama jne. Ikka õigusalastes küsimustes. Võib-olla ka mõnikord juhtimisalastes, sest mul on juhtimisteadustes doktorikraad ja olen ka avalikus sektoris ministrina, vallavanemana jt ametites olnud. Seega tuleb ka selliseid küsimusi ette, aga ikkagi valdavalt õigusteenus, jah.

Mis ajast te olete tema nõunik?

Maist kuskil.

Ja siis minister pöördus ise teie poole? Või keegi nõunik?

Jajah, ikka minister. Kus ma ise – ikka tema, jah.

Saan aru, et te ei esinda mitte ainult ministrit, vaid kogu maaeluministeeriumit?

Ei-ei-ei, ma olen ikkagi ainult ministri nõustaja. On kahesuguseid nõunike kohti – on ministeeriumi ja on ministri nõunik. Neid viimaseid nimetatakse vist isegi poliitilisteks nõunikeks. Aga mina ei kvalifitseeru kummakski – konkreetselt advokaadina annan ministrile õigusalast nõu. Nii, et selles suhtes on võib-olla täiesti unikaalne olukord.

Kas ministeerium on palganud teid kui Urmas Arumäed või teie bürood?

Minu büroo.

Kogu see koosseis on ministri nõunik?

Tavaliselt nii tehakse. Seaduse järgi kirjutavad lepingule alla klient ehk ministeerium. Büroo esindaja ehk minu kolleeg. Ja siis käsundit täitev advokaat ehk mina olen käsundit täitev advokaat, minu allkiri on seal ka olemas.

Kas teie büroo taandas end ka kõikidest klientidest?

Ei, kindlasti mitte. Miks ta peaks. Pole mingit vajadust.

Büroo annab ministrile nõu ja siis samal ajal, ...

Veelkord ütlen. Büroo on juriidiline isik, kokkulepe, fiktsioon. Sellist asja nagu juriidiline isik ei ole ju olemas, see on kokkulepe. Registrinumber. Ikka inimesed on need, kes tööd teevad. Büroo ise ei saaks mingit õigusabi osutada, kui tal ei oleks advokaate. Selle pärast ongi selline kord, et kliendilepingut sõlmitakse kolmepoolselt: klient, käsundit täitev advokaat ja büroo, kus advokaat tegutseb. Büroo ise tagab, et katus on pea kohal, soe vesi, arvutis internet. See on büroo asi. Minu asi on osutada õigusteenust. Kui mina nüüd taandasin ennast selles kriminaalasjas, siis büroo teine advokaat, kellel on ka klientidega leping, jätkab. See, mis puudutab minu lepingut ministeeriumiga, siis seda ei ole keegi lõpetanud. Jätkan õigusnõustamist.

Kui paralleel tuua, näiteks vaidlus kahe eraisiku vahel. Mõlemad võivad sama büroo uksest sisse astuda ja võtta soovikohase advokaadi?

Võivad küll. Võivad küll. Mitte mingit probleemi ei ole selles, kui see klientidele sobib.

Kas olete siis pidanud mõned kohtuasjad, mis lähevad maaeluministeeriumiga vastuollu – või nende huvidega – kas olete nendest siis pidanud end taandama?

Selles mõttes, et mul on ainult üks kohtuasi riigiga. See ei ole ka kohtuasi – olgem täpsed – see on lihtsalt pikka aega püsti olev kahtlustus. Üks, kus ma teatud isikuid esindan. Sellega seoses, kui ma ministeeriumiga hakkasin koostööd tegema, siis ma ise teavitasin ministeeriumit selles, et ma enam neid isikuid ei esinda. Kuna siin võib olla, mitte et siin ka on, vaid võib olla huvide konflikt, siis olen selle must-valgel kirjal ka ministeeriumisse saatnud – või saatsin ma PRIA-sse, vaidlus on PRIA-ga, ei mäleta seda enam. Ja nii ongi. Selles mõttes ma ei näe üldse, kus see väidetav huvide konflikt võiks olla.

Kas pärast kirja PRIA-le või maaeluministeeriumile te ei ole esindanud?

Polekski midagi või kedagi hetkel esindada – ei ole kohtuasja ega süüdistust. Küll aga olen ma koos teiste kaitsjatega osalenud sellest kriminaalasjast ajendatuna ühel kokkusaamine PRIA-s. Sealt siis sündis PRIA-l idee, et äkki siis advokaadid teevad PRIA-le ettepaneku, et kuidas käituda sellistes olukordades, kus tegemist on maaparandustoetuste tagasikutsumisega. Maaparandusprojektid on nii teistsugused projektid, kui klassikaline projekt. Siis me advokaatidena sellised ettepanekud ka PRIA-le saatsime. Mis sellest saanud on, ma ei tea. Aga see oli selline pigem õigusteoreetiline ettepanek. Mitte taotlus konkreetses kriminaalasjas midagi teha, vaid üleüldse, kuidas käsitleda maaparandustoetuste tagasikutsumist. Avan teile väikese tausta, kui viitsite kuulata. Klassikaline PRIA tüssamine on ju see, et teen taotluse, ütlen, et ehitan puhkemaja ja hakkan turismiga tegelema, aga tegelikult ehitan endale kodu. Nii. Ja siis on selge, et olen saanud avalikku raha, olen pannud selle oma kodu rajamisse ja on täiesti õigustatud sellise raha tagasiküsimine. Nüüd maaparandusprojektides on hoopis teistsugune olukord. Milles on küsimus: kui minul on nt 10 ha põllulapp ja pöördun riigi poole ja ütlen, et näed, mul on 10 ha põllumaad, tahaksin seda nüüd hakata kuivendama – maaparandust tegema. Selle peale põllumajandusamet ütleb, et hea idee, aga selleks peate tegelikult ära kuivendama hoopis 100 ha piirkonna, sest lihtsalt ühe põllu kuivendamine ei ole tehniliselt võimalik. Okei, selleks annab PRIA 80% raha, omafinantseering on 20%. Kui ma selle töö ära teen, siis riik võtab selle vastu ja justkui case closed. Aga nüüd on küsimus, et kes siis on kasusaaja. Minul on sellest sajast omandis 10 ha. Oletame, et olen saanud ülejäänud 90 ha rendile. Kui nüüd peaks mingitel põhjustel ja mingite eksimuste tõttu toetusraha tagasi maksma, siis mina tööde läbiviijana maksan praeguste reeglite järgi PRIA-le kogu raha tagasi, aga selle näite puhul kasusaaja olen vaid 10% ulatuses. 90% maade omanikud (sh nt ka riik) kui kasusaajad ei ütle ilmselt isegi mitte aitäh ega mõtlegi mulle nt minu omaosalust 20% kompenseerida. Kas see on õiglane? Ei ole! Seega 90 % investeeringuid on selle näite puhul läinud ju hoopis teiste isikute maasse. Nende maad on läinud paremaks, aga mina olen selle kõik kinni maksnud ning mul ei ole nende maade suhtes mingeid õigusi (kui rendisuhe lõppeb). Võibolla ma kavatsen need maad osta, aga igal juhul, kui investeerin, siis kõikide maadesse, k.a. enda 10 ha-sse. Nüüd saate ju ka tavalise inimesena ise öelda, et see on täiesti ebaõiglane, et maksin 20% omafinantseeringut peale, tegin kogu projekti ära, kõik said kasu, aga minu käest võetakse kogu toetusraha tagasi. See ei ole ju õiglane ja ei haaku tavapäraste rikkumistega PRIA-s. Selleks ei ole PRIA-l minu teada mehhanismi, et kuidas käituda teistmoodi nende maaparandusprojektide puhul – selle üle käis siis õigusteoreetiline väitlus ja selle võimaliku probleemi lahendamiseks olen ma advokaadina tõesti – ka siis, kui olin juba suhtes ministeeriumiga – andnud allkirja PRIA-le saadetud ettepanekutes. Kas PRIA on need ettepanekud vastu võtnud, kas ta on neid üldse arutanud, seda ma ei tea. Kus on huvide konflikt?

Kas andsite allkirja siis, kuna te esindasite kedagi seal?

Ei, ma ei esindanud – pigem olin seal oma büroo esindajana. Kuidas iganes. Osalesin ideede väljatöötamisel ja kirjutasin hiljem vandeadvokaadina ettepanekutele alla ja tegin seda koostöös teiste advokaatidega, aga mitte kliendi nimel.

Kas need teised advokaadid esindasid hiljem seda klienti siis edasi?

Jätkuvalt kaitsevad, jah.

See tundub küll pisut halli alana.

Aga kuidas ta tundub, kui PRIA ütleb, et tehke meile mingid ettepanekud – arutame, kas neid probleeme saab üleüldiselt teistmoodi arutada või lahendada. Miks me ei võiks siis teha selliseid õigusteoreetilisi ettepanekuid? See on täiesti avalik dokument, seal ei ole ju midagi sellist, et me oleksime tegelenud mingi konkreetse kohtuasja lahendamisega. Pole ju kohtuasja veel, seal on ju ainult kahtlustus, seal ei ole ju mitte midagi veel.

Saan aru, et hiljem tuli ka PRIA-st teatud kaebus.

Võib-olla tuli, minule ei ole keegi kaebusi esitanud.

Mis selle sisu oli: on oht huvide konfliktiks. PRIA juht kirjutas septembris maaeluministeeriumi kantslerile ja palus seda uurida.

Huvide konflikti oht on meie ametis igapäevane nähtus ja advokaadid jälgivad väga hoolega, et sellist olukorda ei tekiks. Aga kui ongi tekkimas, siis esmajärjekorras otsustavad kliendid, kas huvide konflikt on ja kas nad nõustuvad sellega. Kui vaidlust ei ole, pole see kellegi kolmanda asi.

Kas see on kuidagi teieni ka jõudnud?

Ei ole keegi minule seda saatnud (muheleb). Ma ju ei tööta ministeeriumis. Saan ministri ja tema nõunikega kokku küll, peame kirjavahetust koguaeg, aga muid kirju mulle ministeeriumist praktiliselt keegi ei saada. Mida minu silmad nägema peavad, otsustab minister ja ju ma siis need paberid ka saan või hangin.

Kas maaeluminister küsib teilt nõu ka erinevate volituste andmises?

Ei, selleks on ministeeriumis õigusosakond.

Saan aru, et te annate ka talle ju õigusalast nõu.

Annan küll, aga seda, mida minister küsib. Volitused on ju mingi rutiin, millega tegeleb ministeeriumi õigusosakond.

Mis seal on selles kriminaalasjas, nagu olen aru saanud, et PRIA ei saanud maaeluministrilt volitust iseennast Eesti vabariigi nimel esitada ja siis see jäi kuhugi sahtlisse.

Ei, kindlasti ei ole see sahtlisse jäänud. Ministril olid küsimused sellega seoses. Siis õigusosakond talle midagi selgitas, minister palus õigusosakonnal pöörduda – või pöördus ta ise, seda ma täpselt ei tea – justiitsministeeriumi poole, et saada selgitus. Küsimus on selles, et kas PRIA-l üleüldse on vaja eraldi volitusi. Ja seda siis püüdis minu teada justiitsminister oma kirjas vastata. Aga see ei puutu minusse, see on rutiin, mis on PRIA, maaeluministeeriumi, kahe ministeeriumi vahel ja õigusosakond on seal sellega tegelenud. See ei ole kuidagi minu teema.

Aga te olete väga hästi kursis sellega, mis juhtus.

Loomulikult olen. Ega siis minister räägib mulle rohkem, kui ta peaks. Tean paljusid asju, aga ma ei saa neid ju edasi rääkida. Minu ja ministri suhtlemisele laieneb konfidentsiaalsusnõue.

Aga näiteks PRIA rahajagamise protsess – kas te seal olete olnud osaline või juures?

Ei, absoluutselt ei tea. Ei ole arutanud, ei ole ka põhjust olnud. Ega minister ju ei jaga raha, minister ei saa ka sekkuda PRIA rahajagamistesse.

Kui kaua te veel selle kohtuasjaga seotud olete või ütleme nii – kas te hoiate sellel veel silma peal?

Ma ei ole sellega seotud. Nii palju, kui ma tean – kuna mu büroo teine advokaat tegeleb ka sellega –, siis loomulikult mul võib mingisugune informatsioon olla. Aga kevadest saati kuni siiani on täielik vaikus. Mitte midagi selles menetluses mu teada toimunud pole. Suur vaikus – rohkem ma ei tea mitte midagi. Ja võib-olla ma ei peagi teadma.

Iseenesest see ajajoon ei näe ju hea välja, kui kevadel saate nõunikuks, taandate end kohtuasjast, siis saate PRIA-ga kokku...

See oli varem kokku lepitud. Teate, see ei ole nii, nagu te tahate seda näha. Sest PRIA-ga kohtumine oli selline õigusteoreetiline. Seal ei lahendatud otseselt selle kohtuasja küsimust, vaid räägiti valdavalt sellest, kuidas üldse maaparandustoetuste osas käituda. Siis oli seal – mis siis on – kas PRIAl on siis või ei ole õigust rahasid tagasi nõuda. See on selline õigusteoreetiline käsitlus. Vaadake, seda, kas oli huvide konflikt või ei olnud, seda ei saa öelda teie. Ega keegi muu, kui nii-öelda need isikud, kes leiaksid, et tema suhtes nüüd on advokaat käitunud nii, et on huvide konflikti sattunud. Ei minister ega keegi teine ei ole mulle öelnud, et tal on probleem, et olen käinud PRIA-s ja teinud mingeid õigusteoreetilisi ettepanekuid.

Aga kui PRIA-l endal on sellega probleem?

Aga mis see PRIA on? PRIA ei ole minu klient ju. PRIA ei ole juriidiline isik. Riik on ju tegelikult see isik, kes tegutseb PRIA kaudu. PRIA aga üritab ikkagi oma nimel tegutseda ja oma nimel nõudeid esitada. Tegelikult on PRIA ju lihtsalt valitsusasutus – fiktsioon või osa sellest. Ka ministeerium ei ole juriidiline isik. Nii et minu klient ei ole PRIA, minu klient on riik ja konkreetsemalt on teenuse saaja minister. Minul ministriga probleeme ei ole, temal minuga ka mitte. Nii et kui kellelgi kolmandal tänavalt on sellega probleem, siis sellise probleemipüstitusega ei jõua küll mitte kuhugi. See on isegi natukene jabur.

See kokkusaamine PRIA-ga: millal see kokku sai lepitud ja millal see toimus?

Ei mäleta peast selliseid asju.

Kas enne või pärast nõunikuks hakkamist?

Pigem pärast kliendilepingu sõlmimist. Täiesti ebaoluline fakt, ei ole seda püüdnud meelde jätta.

Puhtalt õigusteoreetiline küsimus – kas teie olete praeguses situatsioonis avalik teenistuja või ei ole?

Ei ole. Ma ei tööta ministeeriumis. Olen vandeadvokaat. Minu jaoks on minister, riik, ministeerium, tädi Maali, onu Jüri – täpselt võrdsed kliendid. Ma teenindan neid kliente täpselt võrdse pühendumusega. Juhindun advokatuuri seadusest jne. Nii et selles mõttes saan aru teie kimbatust – tahaksite mind kuidagi näha ministeeriumi töötajana, kes on huvide konfliktis, aga ma ei ole ministeerimi töötaja.

Huvide konflikti definitsioon kehtib ju ka peaasjalikult avalikule teenistujale.

Absoluutselt! Advokatuuris on veel oma reegel selle kohta, aga see eeldaks olukorda, kus ma esindaksin kahte vaidlevat poolt. Nii hagejat kui kostjat näiteks. Aga ma veelkord ütlen teile, sõbralik soovitus – ma tean ka, kust see teemapüstitus tuleb – ma tean rohkem, kui ma räägin...

Kust ta siis tuleb?

Nalja teete? Ise ei teagi? Täidate ülesannet, aga ise ei teagi, miks. Vaadake, see on nii kummaline, kui räägime vabast ajakirjandusest, aga siis ühel päeval hakkavad praktiliselt sarnaste küsimustega pommitama ministeeriumi Pealtnägija, Päevaleht, Pärnu Postimees jne. Täiesti juhuslikult, sõltumatult.

Pärnu Postimees ka?

Jaa, absoluutselt. See on ju dirigeeritud asi ja nimed on ka enamvähem teada. Küll ükskord tõde lauale tuleb. Aga soovitan teil sellega enda nime mitte määrida. Mida te sellega saavutaksite, kui ajaksite patujuttu advokaat Urmas Arumäe suhtes? Mis see teile annaks?

Hetkel pole juttu ajanud – uurin konkreetse situatsiooni kohta. Lihtsa inimesena, kes juurat ka ei mõista, olen natuke küll kimbatuses.

Saan aru, aga nüüd poliitikute tahe, et EKRE ministrit saaks võimalikult palju kiusatud. Kellelegi see koalitsioon ei meeldi – ministeeriumi inimestele koalitsioon ka ei sobi. Ametnikud on väga umbusklikud ministri suhtes. Sisuliselt informatsiooni ei anna, koostöö väga pikka aega ministeeriumi sees puudus. Ette on võetud eesmärk konkreetsest maaeluministrist lahti saada. Ette on võetud ka tema niiöelda nõunikke – nüüd jäi Arumäe sõelale. Kahetsusväärselt Arumäe ei ole ministeeriumi nõunik, ei tööta ministeeriumis, ongi probleem. Kuidas selle kuradi Arumäega käituda, mis temaga teha? Isegi need inimesed on teada, kes neid protsesse on algatanud. Aga praegu on selline olukord, kus neid välja käia on liiga vara.

Põnev oleks kuulda küll, kes need inimesed on siis.

Ei, ma ei ütle teile mitte midagi.

On neid teemasid siis veel, millega on pommitatud? Üks asi on ju see listeeriaasi.

See on veel inetum. Tegelikult kõik – opositisioon, koalitsioon, ajakirjandus – kõik peaks rääkima rahvatervisest ja kuidas selle listeeriaga võidelda, et mis siis teha. Sellega minister tahakski tegeleda. Aga, kurat, juba mitu nädalat peab rääkima sellest, millal ta midagi teada sai. See on ju nii tühi kargamine, et ajab juba marru. Aga keegi ei taha asjast rääkida. Asi on ju rahvatervis, mitte see, et kas minister sai ministeeriumist informatsiooni mais, juunis, augustis. Mis kuradi vahet seal on. Aga minister räägib koguaeg ametlikust informatsioonist, mida ta saigi augustis esimest korda. Aga meedia räägib, et minister valetab, et juba pidi teadma märtsis või aprillis millalgi. Muidugi ta teadis. Lehelugejana ta teadis, aga ametlikku teavet talle ei antud, sest ministeerium töötas sisuliselt vastu lootuses, et koalitsioon läheb laiali ja ei peagi mingit infot andma. Need asjad on ühiskonnas praegu täiesti äraspidiselt.

Kahetunnist pikemat intervjuud oleks vaja.

Võib-olla, aga selleks ei ole veel aeg. Pisikesed lahingud tuleb ära pidada meedia või kellega iganes – riigikogu komisjonidest tuleb ka arupärimisi. Ja nagu poleks millegi muuga tegeledagi, kui vastata, millest minister millestki teada sai. Kurat, keda see huvitab ja mis sellest ühiskonnas muutub, kui ta oleks saanud päev varem või hiljem midagi teada. Ei väidagi, et ta ei teadnud. Lehelugejana teadsime juba märtsis, kui ERR kirjutas, et listeeriajuhtum on, aga et see pole kuidagi inimestele kahjulik. Isegi vist juunis kirjutati selliseid lugusid. Nüüd on olukord muutunud – laborid on midagi tuvastanud seal. Aga ametlikult ministrile hakati alles augustis seda infot andma, siis kui minister oli ise küsima pidanud ametliku kirjaga, mille koostamise juures ka mina olin.

Nii et jah – hea sõber –, siin ei ole asja. See on poliitiliselt motiveeritud teema, Arumäe ei ole huvide konfliktis. Ja kui ma ka oleksin, siis on see küsimus, kas ma advokaadina olen esindanud kahte poolt samaaegselt ja kas mõlemad esindatud pooled on sellega rahul või ei ole rahul. Ei ole minu eraklientidega riigil ega ministril mingeid vaidluseid, täiesti olematu teema.

Kas need erakliendid olid rahul pärast seda, kui kevadel PRIAga kokku saite?

Nendega ju mul selles mõttes juriidiline suhe lõppes. Kui ministeeriumiga suhte lõin, siis ma ju rääkisin ka neile, et büroo teenindab neid edasi. Aga mina isiklikult astun laevalt maha. Seda olen ju avalikult ministeeriumile või PRIA-le teada andnud ka. Kas see klientidele meeldis või ei meeldinud, mis tähtsust sellel on. Aga mina neid ju ei teeninda – see, kas ma käisin nüüd sellel kohtumisel PRIA-s, see neid ei puuduta. See ei olnud asjaajamine, vaid rohkem selline õigusteoreetiline arutelu teemadel, et kas on võimalik siis maaparanduslike projektide puhul PRIA-l käituda teistmoodi, kui tavaliselt.

Sest see oli väga hea argumentatsioon. Kui oleksin selles olukorras teie klient, oleksin küll tänulik, et selle esitasite.

Noh. Selles mõttes küll, et ma ei näe ka, kus oleks see koht, kus mitte rahul olla. Aga veelkord – need olid ettepanekud, kus võiks õigusteoreetilist probleemi lahendada. Aga kas seda ka arutatakse, seda ma ei oska küll öelda, sest praegu on kõik PRIA käes.

Kas PRIA-l oli plaanis kohtusse minna, et ta seda volitust küsis?

See on juba haldussuutlikuse küsimus, et kuidas riigis asju aetakse. Ministeeriumist ministeeriumisse on need volituste andmised – olen nüüd tagantjärele vaadanud – üsna erinev praktika. Osad ütlevad, et ei ole volitusi vaja anda, osad annavad üldvolitusi, osad annavad konkreetse asja esindamiseks volitusi. Segadus on suur ja noh. Nii ongi. Praktika on olnud väga erinev. Kuidas nüüd konkreetselt justiitsminister seal vastas, seda teksti mul pole, aga olen kuulnud, et minister ütles, et justnagu PRIA-l polekski eraldi volitust vaja. Jällegi – see on pliiatsist välja imetud teema. Keegi ei ole kuidagi takistanud PRIA-l oma ülesandeid täita, kui peetakse silmas, et minister ei andnud mingit volitust. Ministrile öeldi erinevaid asju: üks ütles, et polegi vaja, teine, et ikka on vaja. Minister paluski pöörduda või pöördus ise endast juriidikas targema ehk justiitsministri poole ja sai sealt mingi vastuse.

Huvitav on see, et paralleelselt oli PRIA-l kaks kriminaalasja käimas: ühe puhul sai selle volituse ja selle konkreetse puhul ei saanud.

Ei tea asjaolusid. Kui nüüd niimoodi asja mitte teadvana üritada pilti kokku panna, nagu teiegi küsite, siis võib huvitav tunduda jah. Võib huvitav tunduda, aga me ei tea ju asjaolusid. Veelkord. Selles küsimuses oli ministri nõuandja ministeeriumi õigusosakond. Sinna need volituste taotlused minu teada tulevad ja sealt ministrile allakirjutamiseks annavad. Kui selles protsessis tekkis osakonna ja ministri vahel mingi mõttevahetus ja osakond koostas justiitsministeeriumile kirja, et asja täpsustada, siis see on ministeeriumite vaheline normaalne protsess. Justiitsminister vastas ka ja pärast seda on minu hinnangul päevakorrast maas see küsimus. Kui see nüüd meedias üles tõstetakse hoopis teises kontekstis, siis on see ebaõiglane, aga meil on vaba maa – igaüks teeb, mis tahab. Pole teha midagi.

Kui kaua te Mart Järvikut inimesena tunnete?

Raske öelda. Olen teda varasemalt õigusteenindanud ka siis, kui ta oli Järvakandi vallavanem. Läbi selle omavalitsustegevuse – olin ka Viimsi vallavanem pikalt, Harjumaa omavalitsuste liidu president, tema on ka ju omavalitsustegelane – tunnen teda ikkagi pikalt.

10-20 aastat?

Kümme aastat kindlasti. Ma ei tea täpselt.

Seetõttu ta ka teie poole pöördus, et te nõunikuks hakkaksite?

Minu ja tema suhted pole eile alanud, see on selge. Siin ei ole kahtlust ja vaidlust ka.Meie vahel on usaldus, mida tänapäeval polegi nii lihtne leida.

***

Pärast intervjuud saadab Arumäe ka täpsustava kirja:

LISALUGEMIST:

Advokaadi kutse kohustab advokaati järgima kutse-eetika nõudeid. Advokaat ei või õigusteenust osutades alluda avaliku arvamuse, riigi- ja kohaliku võimu ega ametiasutuste ja -isikute survele, samuti mistahes muule otsesele või kaudsele mõjutamisele, mis kahjustab advokaadi sõltumatust kutsetegevuses. Advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.

Advokaadi ja kliendi vaheline suhe rajaneb usaldusel. Seetõttu on teave, mida advokaat on seoses õigusteenuse osutamisega saanud, konfidentsiaalne. Advokaat on kohustatud saladuses hoidma mistahes teavet, mida ta on seoses õigusabi osutamisega saanud ja samuti selle teabe allikat, välja arvatud juhul, kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek teabe avaldamiseks. Konfidentsiaalsus laieneb ka advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumise faktile, samuti õigusabi sisule ja advokaaditasu suurusele.

Advokaat ei või anda seletust ega tunnistajana ütlusi asjaolude kohta, mis on temale teatavaks saanud seoses õigusteenuse osutamisega.

Advokaat ei tohi advokaadi kutsetegevusega seotud dokumente ja muid teabekandjaid anda kõrvalistele isikutele, samuti ametiasutustele, kellele need dokumendid ja teabekandjad ei ole adresseeritud, välja arvatud juhul, kui kliendi poolt antud volitustest või ülesandest tuleneb kliendi nõusolek taoliseks andmekandjate esitamiseks.

Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist ei saa õigustada avaliku huviga. Konfidentsiaalsuskohustusest võib advokaati kirjaliku nõusolekuga vabastada üksnes klient.

Advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet kaitsta kliendi huve ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks.

Advokaat võib osutada õigusteenust mitmele isikule samas asjas, kui ei esine huvide konflikti. Huvide konflikti ei esine muuhulgas juhul, kui kõik need isikud nõustuvad ja soovi avaldavad, et advokaat osutaks samas asjas õigusteenust ka teistele klientidele. Seda, kas esineb huvide konflikt, ei saa öelda esmajärjekorras keegi muu kui isikud, keda advokaat esindab, vaidluste korral ka advokatuuri aukohus või kohus. Kui nt ajakirjanik hakkab ise selliseid huvide konflikti hüpoteese seadma, siis ei oleks see seadusega kooskõlas käitumine ja paistaks üsna koomiline välja: ajakirjanik püstitab ise probleemi ja asub seda siis eesrindlikult täitma ning avastab lõpuks, et ups, kes mind käskis sellega tegeleda …

***

Ma ei ole ministri nõunik selle sõna klassikalises mõttes, aga mõned read ka nõuniku teemal:

Keegi meist pole täiuslik - kui omal mingis valdkonnas „jõudu ei ole“, on odavam kutsuda nõunik või grupp eksperte, selle asemel et otsustamist aina edasi või tagasi lükata ning ebaõnnestunud otsuseid muudkui parandada ja varjata.

Nõunikku võib olla vaja muu hulgas kindlustunde saavutamiseks; informeeritud oleku väärtustamiseks; alternatiivide läbiarutamiseks; regulatsioonitasandite spetsiifika märkamiseks; võimaluste ja piirangute arvestamiseks jne.

Nõunikust võib olla abi, kui nõunik on kasvanud samades ühiskonna ja kultuuriseostes ning on inimene, keda peetakse asjatundjaks.

Üldiselt eeldatakse nõunikult, et ta on delikaatne, ei hõõru kellelegi nina peale tema eksimusi; ei avalikusta saladusi ega räägi kusagil kellelegi, keda ja millistes küsimustes ta nõustab. Nõunik müüb ainult aega, ei midagi muud! Nõunik ei saavuta edu, vaid edu saavutab see, kes teda nõustama kutsus.

Nõunik teeb kõik võimaliku, et muutuda tarbetuks, et edaspidi saadaks hakkama ilma temata, iseseisvalt.

Küsite, et milline täpselt minu roll on ning millistel teemadel ma ministrile nõu annan. Tavaolukorras ma sellest ei räägiks kellelegi, kuid minister andis mulle loa sellele küsimusele vastata. Kehtiva kliendilepingu järgi osutan maaeluministrile õigusteenuseid ehk annan nõu õigusküsimustes, sh ka neis, mis on seotud avaliku võimu teostamisega. Praktikas tähendab see ülesannete täitmist vastavalt maaeluministri igakordsele ülesandepüstitusele/nõustamissoovile, mis võib olla esitatud kas kirjalikult taasesitatavas vormis või suulises vormis. Selles osas, millal lehma seemendada või talivilja külvata, minult keegi nõu ei küsi ja õigesti teevad.

Ilmselt puht praktilistel kaalutlustel nimetavad minister ja tema koosseisulised nõunikud mind ka suupäraselt ministri nõunikuks – mind see ei häiri.