Möödunud nädala reedel teatas rahandusminister Martin Helme, et eurola rahandusministrite kohtumisel jäi Eesti võrreldes teiste Euroopa liidu liikmesriikidega eriarvamusele ESM-i reformimise osas. Nimelt oli Helme seisukohal, et ESM-i kriisifondi vahendite kasutamisel peab olema liikmesriikidel õigus otsust vetostada ning otsus ei peaks lähtuma häälteenamusest. Selle tahtmisega esindas Helme EKRE seisukohti, mis on soovinud ESM-ist välja astuda, kuid mitte valitsuskabineti seisukohti, mis reforme toetavad.
Kas teie avaldus punaste joonte kohta ESM-i vetoõiguse on ainult teie isiklik arvamus või jagab seda seisukohta ka erakond?
See on minu isiklik arvamus.
Miks te lähete vastuollu ikkagi koalitsioonis kokkulepituga? Kas te ei leia, et see õõnestab teie erakonnaskaaslaste tööd?
Ma pole kunagi väitnud, et mul ei võiks olla isiklikku seisukohta. Minu arvamused ei pea alati erakonna seisukohtadega kattuma.
Mida peaks mõtlema Isamaa ja Keskerakonna saadikud, kui te selliseid jooni paika panete?
Küsige seda nende käest.
Olete teadlik, mis seisukohal on Mart Helme?
Ei ole.
(Erakonna juht Mart Helme pole kommentaaripalvetele reageerinud)
Juhul, kui Mart Helme jagaks teie seisukohta, et ESM-i vetoõigus peaks olema valitsuses nn punane joon, siis mida selline põhimõtteline erinevus koalitsiooni jaoks tähendaks?
Ma ütlesin, et see oleks see koht - punane joon - kus tuleks hääletada riigikogu liikmena vastu. Kindlasti ei ole see aga valitsuse jaoks lõplik punane joon. See on normaalne, et kolme partneri vahel on valitsuses erimeelsusi ja need jäävadki alati olema. Küsimus on, kuidas nendest üle saada.
Ma arvan, et koalitsiooni tervis on väga hea ja ta kindlasti püsib. Aga ma ei oska arvata seda, mida tähendavad sarnane või erinev arvamus minul või Mart Helmel, sest ma ei ole valitsuse ega riigikogu liige nii et minu häälest ei sõltu ka mitte ühegi valitsuse püsimine.
Kui te aga oleksite praegu valitsuses, kas oleksite valmis ESM-i vetoõiguse mittesaamise korral valitsusest lahkuma?
See on liiga hüpoteetiline küsimus. Aga alati on valitsuses küsimus kompromissides. Kui räägime vetoõigusest, siis tuleb mõelda, mis oleks see muu, mis tagab meie huvide kaitse ja annab meie sõnale kaalu Saksamaa ja Prantsusmaa kõrval. See kõik on suhteline.