INTERVJUU | Mida otsustati tuliselt kulgenud ÜRO kliimakõnelustel ja mis on oluline Eesti jaoks?

 (2)
ÜRO kliimakõnelused, mille tulemused jäid lahjaks nii riikide kui ka teadlaste vaatest, tegid meelehärmi ka kliimaaktivistidele, kes konverentsi ajal protestisid.
ÜRO kliimakõnelused, mille tulemused jäid lahjaks nii riikide kui ka teadlaste vaatest, tegid meelehärmi ka kliimaaktivistidele, kes konverentsi ajal protestisid.Foto: Brais G. Rouco, ZUMAPRESS.com

Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denks ütles, et meie jaoks on oluline, et konverentsil jõuti üksmeelele, et riigid peavad kiiremini leidma tõhusaid lahendusi taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks ja fossiilkütustel põhineva tehnoloogia väljavahetamiseks.

Eile lõppes kaks nädalat kestnud ÜRO kliimakonverents COP 25, kus konkreetsete plaanideni ei jõutud. Kliimaprobleemidega lubati küll tegeleda, aga mitmete otsuste tegemine lükati edasi järgmise kohtumiseni. Kõnelustel tunnistasid riigid, et kliimamuutuste ohjamiseks tuleb riikide senised kliimakavad viia kooskõlla Pariisi kokkuleppega. Kasvuhoonegaaside kvoodikaubanduse reeglid jäid riikide erimeelsuste tõttu siiski määramata.

Denks ütles, et kuigi kliimakõnelused ei kulgenud nii nagu Euroopa Liit lootis, siis andsid tehtud otsused hea pinnase jätkata liidu ja Eesti jaoks oluliste teemadega järgmisel aastal Glasgows toimuvatel läbirääkimistel COP 26.

Kuidas Eesti võib konverentsi tulemust hinnata - kas pigem rahul olla või on vajakajäämisi? Mis täpselt meie jaoks plussid ja miinused tulemuse osas?

Euroopa Liit, Eesti sealhulgas, läks konverentsile, et saavutada kahte peamist eesmärki: lõpetada Pariisi leppe reeglistikus lahtiseks jäänud osad, mis aitavad Pariisi lepet tegudele suunata ning teha ettevalmistusi järgmiseks oluliseks aastaks kui on tarvidus saasteainete vähendamiseks ambitsioone tõsta.

Seotud lood:

Euroopa Liit seisis läbirääkimistel kindlat selle eest, mida neli aastat tagasi Pariisis kokku lepiti. Madridi mindi sooviga saavutada veel viimased kokkulepped Pariisi leppe rakendamises ja rangetes reeglites, mis aitavad Pariisi lepet tegudele suunata. Kuigi tulemused ei olnud Euroopa Liidule nii ambitsioonikad kui me soovisime, ei takista see saavutada edu järgmisel aasta Glasgows, UK-s toimuvatel läbirääkimistel ehk COP26-l.

Olulisemad tulemused läbirääkimistelt olid seotud tunnistamisega, et riiklikke kliimaplaane on vaja enam kooskõlla viia Pariisi leppega ehk riigid peavad kiiremini tegutsema ja otsima tõhusamaid lahendusi taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks ning fossiilkütustel põhineva tehnoloogia väljavahetamiseks; täpsustati tehnoloogia mehhanismi, mis toetab tehnoloogia siiret arengumaadesse; lõpule õnnestus viia kliimamuutuste mõjudest tingitud kaotuse ja kahju teemalise programmi ülevaatamine, mis on seotud arengumaade rahalise toetamisega tingituna kliimamuutuste mõjudest nagu tormid, üleujutused, põuad, merevee taseme tõus jt ning töötati välja soolise võrdõiguslikkuse tegevusplaan, mis on eriti olulise tähtsusega just nendele riikidele, kus naised on kliimamuutuste mõjudele haavatavamad.

Kõrvalt tundub, et konkreetsusest jäi puudu. Miks lükati mitmete otsuste langetamine edasi?

Esile kerkisid põhimõttelised erisused arenenud riikide ja arengumaade vahel, mis ei lasknud läbirääkimistel konstruktiivselt kulgeda. Arengumaad soovisid suuremat rahalist toetust kliimamuutustega tegelemiseks, arenenud riigid jällegi tugevamat ambitsiooni kasvuhoonegaaside heite vähendamises. Kuigi ei suudetud kokku leppida CO2-kvoodikaubanduse rangetes reeglites, mis võimaldaksid saavutada Pariisi leppe eesmärke kulutõhusamalt suunates investeeringud esmajärjekorras riikidesse ja projektidesse, kus kasvuhoonegaaside vähendamine on kõige odavam, siis siiski jõuti kindlasti palju lähemale lõplikule kokkuleppele, kui seda oldi enne konverentsi.

Kui võtta kliimakonverents kokku - mis oli kõige olulisem kokkulepe või üksmeelne lahendus, mis siiski leiti?

Kuna läbirääkimised jõudsid alles eile lõpule, venides kaks päeva pikemaks kui planeeritud, on see väga selge signaal, kui keeruline ja raske on globaalsel tasandil üksmeeleni jõuda. Arvesse peab võtma iga riigi olukorda, erinevaid positsioone ja poliitilisi eesmärke. Kindlasti on väga positiivne, et paljudes punktides (ja rasketes) tehti edusamme ja jõuti kokkulepetele nagu riiklike kliimaplaanide kooskõlla viimine Pariisi leppega vähendamaks heidet või kliimamuutuste mõjude teemaline kaotuse ja kahju programm. Kõikidel riikidel lasub siin kohustus tegutseda ja otsida tõhusamaid lahendusi seatud eesmärkide ellu viimiseks.