INTERVJUU | Marko Mihkelson ÜRO julgeolekunõukokku pääsemisest: nüüd alles suur töö algab, Eestil on võimalus kasvatada oma tuntust maailmas

 (69)
Ekspordikonverents
Marko MihkelsonFoto: Karin Kaljuläte

Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoni (Reformierakond) hinnangul on Eesti saamine ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks suur saavutus, kuid ka märkimisväärne väljakutse meie diplomaatidele.

Kas võit ÜRO peaassamblee hääletusel oli juba varem enam-vähem ette teada?

Teada oli, et üle saja riigi olid ühel või teisel moel kindlalt andnud meile toetust. Ehk esimese vooru tulemus (111 häält — toim) sisuliselt pidas. See näitas ära, et see meeletu töö, mis on selle kampaania käigus tehtud, on andnud tulemuse ja kaldus teises voorus kenasti tulemuseks. Nagu oli ka teada, siis osade riikide, kes andsid oma esimese eelistusena hääle ühele või teisele — antud juhul nägime, et Rumeenialt liikus hääli Eesti poolele —, hääled liikusid teises voorus. Eesti toetus püsis ja Rumeenialt tuli hääli ära. Nii et Eestilt väga ilus töövõit.

Mida tähendavad teises hääletusvoorus kogutud 132 häält ÜRO kontekstis?

Esiteks ÜRO julgeolekunõukogu on maailma kõige olulisema organisatsiooni kõige tähtsam organ. Seal võita 193 riigi hulgas 132 häälega ja juba teises voorus on suur saavutus. On ju ka näiteid varasemast, kus on päris pikalt hääletatud mitmeid voore. See näitab, et Eesti kampaania oli väga edukas ja 132 häält tähendab, et toetus tuli üle maailma, mitte ainult regiooni põhiselt või lähipiirkonnast. Vastaskandidaat Rumeenia oli väga tugev. Rumeenia, kes on korduvalt sellel kohal olnud, teab väga hästi, kuidas kandideerimine käib ja kuidas riike enda poolt hääletama panna.

Seotud lood:

Rumeenia oli oma viimastes avaldustes küllaltki sõjakas. Kas see, et Eesti jäi diplomaatilisemaks, võis hoopis meile trumbid kätte mängida?

Eks me tegelikult diplomaatiliste kanalite kaudu hiljem kuuleme, mis võis olla see, mis kallutas toetuse meie poole. Võib-olla kuulevad president ja teised, kes hetkel seal on, kuluaarides, et mis võis olla see, mis meie poolt hääletama pani. Aga ma usun ka, et põhjus võis olla selles, et Eesti ei ole kunagi ajutise liikme staatust omanud. Eesti on siiani olnud rahvusvaheliselt tuntud ja tubli panustaja julgeoleku tagamisse. Võib-olla toetati meid ka seetõttu, et nii digi- kui küberteemad on valdkond, mis on ka rahvusvahelises julgeolekus üha kasvava tähtsusega, ja selle tõttu Eesti panus võis paljudele riikidele sealt ka tunnetatav olla.

Mida tähendab koht julgeolekunõukogus Eestile?

See tähendab välisministeeriumile ja diplomaatidele tõsist püksirihma pingutust. Mõneti on see võrreldav Euroopa Liidu eesistumisega. Tegemist ei ole otseselt eesmärgiga sinna saada — nüüd alles see suur töö algab —, see on vahend, kuidas Eesti oma tuntust maailmas kasvatab. Peab silmas pidama seda, et suur osa teemadest puudutavad Aafrikat ja Lähis-Ida — piirkondi, kus meil endal on diplomaatiline esindatus kas puudu või väga-väga väikene. Ehk siis see tähendab seda, et lisaks nendele inimestele, kes lähevad ÜRO peakorterisse New Yorki tööle, on oluline see, et tugevdataks vastavate valdkondade osakondi siinsamas Tallinnas, kes peaksid lisaks panustama ajutise liikme koha täitmisse. Tegelikult on see meie diplomaatidele väga suur võimalus saada unikaalne kogemus töötada sellisel rahvusvahelisel tasandil selles tsüklis, mida julgeolekunõukogu endast kujutab.

Loodame, et see kaks aastat, mis meil ees seisab — 2020-2021 — ei pea sisaldama ühtegi sellist hetke, kus me peaksime näiteks tõsiselt tegema valikuid oma liitlaste vahel. Siin on olnud ka näiteid, kus Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid on olnud kahes erinevas leeris. Meenutagem kasvõi Jeruusalemma hääletust, mis tõenäoliselt võttis nii mõnegi hääle araabia maailmas.

Tõenäoliselt neid ebamugavaid hääletusi tuleb ja täielikult neid vältida ei õnnestu.

Kindlasti on meie kõige lähemad liitlased arusaadavalt Euroopa Liidu liikmesriigid — peaasjalikult alalised liikmed Prantsusmaa ja Suurbritannia — ja loomulikult ka Ameerika Ühendriigid. Keegi ette näha ei suuda, millised need võimalikud kriisid ja probleemid võivad tekkida, aga eks see ongi diplomaatia üks eripära, et tuleb leida ka halvas situatsioonis parim lahendus.

Kellele võiks omistada kõige suurema rolli ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania võiduka tulemuseni viimise eest? Kellele võlgneme kõige suurema tänu?

Loe veel

Neid inimesi on päris palju, kes aitasid kaasa, aga tooks esile kolm inimest. Esiteks meie president, kes ikkagi võttis kanda väga vastutuse, olles patroon kogu kampaanias ja olles tänagi viimastel minutitel kohal, mõjutamaks lõpptulemust. Kindlasti tooksin esile meie diplomaadi Margus Kolga, kes on kampaania vedaja ja juhina üles ehitanud sisulise poole ja kogu meeskonda juhtinud niimoodi, et me täna sellise tulemuse saime. Ja vaieldamatult ka meie esindaja ÜRO-s Sven Jürgenson, kes jääb kõige olulisema isikuna ÜRO-s katma tegevust kahe aasta jooksul.