INTERVJUU | Haridusminister Mailis Reps: kas eestlased oleks nõus oma lapse panema kooli, kus on varem pikalt õpetatud vene keeles?

Haridusminister Mailis Reps ütles intervjuus Delfile, et tegelikult õpib väga suur osa vene emakeelega õpialsi Eestis juba praegu eesti keeles. Haridussüsteemi täielikul eesti keelele üleminekul on suurimaid raskusi on piisaval arvul kompetentsete õpetajate leidmisega ja seda eriti Ida-Virumaal. Samuti on küsimus, kas kõik eestikeelsed vanemad oleks valmis, et nende lapsed õpivad koos vene peredest lastega.

Viimasel ajal räägitakse väga palju venekeelse hariduse andmise lõpetamisest Eestis, aga mis seis venekeelsete õpilaste koolivalikus praegu üldse on?

Vene emakeelega õpilastest natuke üle 20 protsendi käivad juba täna eesti koolis ja umbes teine 20 protsenti õpivad täielikult või osaliselt eesti keeles, näiteks keelekümblusprogrammi raames. Nii et ligi pooled vene õpilased õpivad eesti keeles.

Eestis on venekeelses hariduses viimase 27 aastaga väga palju muutunud. Enamikes maakonnakeskustes nagu Viljandis või Paides, kus venekeelne elanikkond ei olnud väga suur, on venekeelsed koolid juba ära kadunud. Erandiks on Tartu, kus praegu on kaks venekeelset kooli, Pärnu, kus tõsiselt kaalutakse muudatusi, Ida-Virumaa ja Tallinn.

Milliseid variante veel peale täiesti eesti- või venekeelsetele õpilastele mõeldud koolide on?

On koole, näiteks Tallinna Kunstigümnaasium, kus vene lapsed võetakse eesti kooli ja järk-järgult kümmeldakse nad eesti keelde sisse.

Siis on koolid, nagu Tõnismäe Reaalkool, mis on justkui venekeelne kool, aga esimesest klassist peale õpetatakse arvestatavat osa aineid eesti keeles. Nad on põhimõtteliselt võtnud selle hoiaku, et jutustavaid aineid õpetavad nad eesti keeles ja reaalaineid vene keeles. Aga nende riigieksamitulemused pea üheksakümneprotsendilised. Kõik saavad aru, et vene keel ei ole probleem.

Kui võtta näiteks Kunda, Kehra või Loksa, on ühes koolis eestikeelsed ja venekeelsed klassid koos. See tekitas alguses väga suure mure, nii eestikeelsete kui venekeelsete perekondade jaoks, aga näiteks Loksal just eesti vanemate poolt.

Mida siis venekeelsetele õpilastele mõeldud koolidega ette võtta, et õppekeeleks saaks eesti keel?

Tuleb selgelt eristada, millisest venekeelse kooli eestikeelseks muutmise variandist me räägime. Kas me räägime sellest, mida üldiselt peavad silmas poliitikud ja eksperdid, et eesti ja vene lapsed suunatakse piirkondades ühte kooli? Või kas me räägime vene koolide sulgemisest ja saadame vene lapsed eestikeelsesse kooli? Mõlemal juhul on oluline küsimus, kas eestikeelsed vanemad on selleks valmis?

Ma võtan lihtsa näite. Näiteks Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi, kuhu väga paljud vanemad tahavad oma lapse panna ja kõigile soovijatele kohti ei jätku. Ütleme, et integratsiooni põhimõttel määratase sinna vene laps. Lapse vanematel pole selle vastu midagi, sest see on väga hea kool. Aga kas eesti vanemad on selles osas tolerantsed?

Teistpidi, Lasnamäel on ka olemas mõned väga head ja hästi renoveeritud koolid, mis on praegu venekeelsed. Ja ütleme, et seal koolis hakatakse õpetama täielikult eesti keeles ja eestikeelsele vanemale saadetakse teade, et teie laps on määratud just nimelt sinna kooli. Ometi oled ju kogu aeg teadnud, et see on venekeelne kool. Kas kõik eestikeelsed vanemad oleks selleks valmis?

Kolmas variant on see, mis hakkab Lätis rakenduma järk järgult aastal 2020: ühest kindlast kuupäevast hakkab vene kool töötama edasi läti keeles. Ja sellise variandi kasuks otsustamises Eestis olen ma ministrina väga murelik. Selle põhimõtte järgi hakkaks venekeelne õpetaja venekeelses koolis venekeelses õhkkonnas lihtalt rääkima eesti keeles. Meelsus ei muutu, pigem tekib sunnimehhanism. Kui tugev see eesti keel seal on, mis see päriselt on?

Ma arvan, et selles variandi osas üldisemat poliitilist konsensust ei ole, sest enamik saab aru, et nii soovitud efekti ei saavutata.

Üheks peamiseks takistuseks täielikule eestikeelsele õppele üleminekul on õpetajate puudus. Kuidas seda probleemi lahendada?

See probleem on eriti suur Narvas ja Ida-Virumaal. Täna on õpetaja otsimine kooli direktori ja kohaliku omavalitsuse asi, aga selle eest peaks vastutama tegelikult riik, haridus- ja teadusministeerium, kas siis regionaalministri või teistega. Aga kas me oleksime valmis riiklikult sellega tegelema?

Peame mõtlema, mis on motivaatorid, miks eesti keeles õpetav õpetaja peaks tahtma minna Narva näiteks kolmel päevla nädalas tööle eesti keeles õpetama?

Millega õpetajaid motiveerida saaks?

Nagu me üheksakümnendatest mäletame, oli eesti keele õpetajatel Narvas palk kolmandiku võrra kõrgem. Oli majutustoetus ja eestlasi viidi bussiga Narva tööle.

Peale selle, mida on inimesed ka ise öelnud: tuleb luua kogukond. Et need inimesed, kes sinna tööle lähevad, ka tunneksid ennast seal piirkonnas hästi. Tõenäoliselt me ei räägi kahekümnest inimesest, vaid Ida-Virumaa tingimustes paarisajast inimesest. Need inimesed peaks sinna korraga jõudma. Aga mis see motivatsioonipakett peab olema, ma ei tea... Topeltpalk? See peab olema midagi suurt... Kui alguses arvasime, et piisab kolmekümneprotsendisest lisatasust, siis täna tundub, et see peaks olema suurem.

Millal muutused aset leida võiksid?

See juhtub väga varsti, nüüd kui riik on loomas riigigümnaasiume. Me oleme kaardistanud võimalikku stsenaariumit Narva ja Kohtla-Järve ja ka osaliselt Jõhvi Gümnaasiumi osas. Aga Narva Riigigümnaasiumi avamine on planeeritud 2021/21 õppeaastaks. Nii et meil on kaks aastat. Aga muidu, kõigepealt ma laseks valimisteni minna, siis tuleb igasugu huvitavaid mõtteid veel.

Kui me räägime millega ministeerium on juba algust teinud, siis see on kakskeelsete lasteaedade loomine. Näitkes Tallinnas Lasnamäel toimub see umbes paarikümnes lasteaias. Me anname kohalikele omavalitsustele iga rühma kohta ühe palgafondi juurde. Rühmas on kaks õpetajat, kellest üks räägib vene keeles ja teine eesti keeles. Ja see ei ole mitte eesti keele õpetaja, vaid õpetaja, kes räägib eesti keeles. Kui teeme õunakooki, siis üks ütleb eesti keeles, et võta õun ja teine ütleb vene keeles, et pese õun puhtaks. Ja ühel hetkel õpib laps väga varakult ära, nad tulevad juba kaheaastaselt, et õunal on kaks nime. Ja nad õpivad seda praktiliselt, aktsenditult ja mänguliselt. Kui sellisesse rühma läheb kaheaastane laps, kes ei oska eesti keelt, siis umbes viieaastaselt räägib ta täiesti vabalt õpetajaga oma mõtetest ja muredest. See toimub spontaanselt, rahulikult. Nii saab kõige paremaid tulemusi. Sedasi töötavad nii sakslased kui soomlased.

Kuidas kakskeelses lasteaias käinud õpilaste koolitee jätkub?

Ligi neljandik vene emakeelega lapsi, kes on käinud eesti lasteaias, jätkab õpinguid eesti keeles. Kui me suudaks eestikeelseid lasteaiakohti pakkuda näiteks viiekümnele protsendile vene emakeelega lapsele?

Ja kas me oleme valmis, et põhikool jookseb samamoodi? Meie eesti kool Soomes töötab nii, et õpetajaid on kaks. Käisime seal Kersti Kaljulaidiga külas. Üks õpetaja töötab soome, teine eesti keeles. Tund toimus nii, et õpilased jaotati tasemete kaupa rühmadesse. Tuli õpetaja ja rääkis õpilastele eesti keeles mingist kolmnurgast. Siis tuli teine õpetaja ja rääkis soome keeles edasi. Sellesama koha pealt. Ei olnud nii, et räägime üle.

Eestis on probleem, et me kipume tõlkima. Tuleb üks õpetaja, kes seletab mingi teema lahti ja siis tuleb teine õpetaja, kes räägib sama jutu teises keeles üle. Seda ei ole vaja.

See, mida kirjeldasin, ongi kümblemismetoodika. Seda soovitavad ka keeleteadlased. Aga ma ei tea seda, kas poliitikud on sellise variandi jaoks piisavalt rahulikud.