10. jaanuaril läks grupp lapsi matkama Meenikunno rappa Põlvamaal. Matka lõppedes jäi veel paar tundi aega kojusõiduni, mistõttu matkajuht lubas lastel natuke ringi jalutada. Mõned lapsed aga sattusid liiga kaugele ja eksisid ära. Läks pimedaks.

9-aastane Stenar helistas häirekeskuse telefonile 112. „Me oleme metsa eksinud!“ teatas ta politseile. „Me ei tea, kus oleme. Siin on selline pulkadest tehtud rada.“

Häirekeskuse töötaja õpetas teda, mida teha. „Hoidke omavahel kokku ja liikuge lumes jälgi pidi tagasi esimese pinkide või matkamajaga peatuskohani,“ ütles häirekeskuse töötaja Stenarile.
„Mul hakkab telefoni aku tühjaks saama,“ ütles Stenar häirekeskuse töötajale.

„Pane telefon põue, see säilitab akut,“ soovitas häirekeskuse töötaja.
Hätta sattunud lastest kuulsid piirivalge kiirreageerijad, kes läksid lapsi otsima. Õhtu oli pime ja ilm oli külm. Piirivalvurid läksid lapsi otsima ja leidsidki nad üles. Lapsed loeti üle, aga selgus, et kaks last olid kadunud.

Piirivalvurid vaatasid termokaameraga raba läbi, aga lapsi ei paistnud. Maastikul edasi liikudes hõigati lapsi mõnda aega, kuni lõpuks kostus taamalt vastu heledamaid hääli – taskulampidega maastikku valgustades õnnestus lõpuks üles leida needki kaks grupist lahku läinud poissi.

Rabas ära eksimine oli lastele väga hirmus. Nüüd, piirivalvurite soojas bussis istudes oli hirm aga sekundiga kadunud ning elevust pakkus hoopis vilkurite-disko, mida lastele hea tuju taasloomiseks ette mängiti.

Loo moraal: lastel tuleb alati silma peal hoida, seda isegi siis, kui lapsed on juba natuke suuremad ja tundub, et nad saavad ise hakkama. Kui aga häda on käes, tuleb helistada 112.