“Kui riigikogu arutab võrdõiguslikkuse seadustamist, on naised leiged. Igatahes külmemad, kui madalaid kilde rebivad meessaadikud. Faktid räägivad selgest naiste ahistamisest nii palkade kui ka töökohtade jagamisel. Kuid enamik naisi ei tee märkamagi. Ja kui võtta Euroopa naise suurim hirm — Kinder-Kirche-Küche (lapsed-kirik-köök) –, ei tunne siinsed suguõed end jällegi surutuna. Meid pole lapsed ja kirik kunagi piiranud ja köök on pigem kuningriik,” kirjutab Int-Lambot Eesti Päevalehes.

Kuigi mehed on viimastel aastatel Eestist tõelise machoriigi teinud, kus šovinisti järjekindlusega ainult mehelikke seadusi kehtestatakse, jäävad naised ikkagi häirimatuks, leiab Int-Lambot. “Või enam mitte? Võtku või jätku, aga mida aeg edasi, seda vähem mulle kujundatav keskkond meeldib. Kui ikka mehed arutavad tõsimeeli raadios, mida naised emapalgaga peale võiksid hakata või kui juhtpartei lasteta noormehed räägivad vajadusest noortele naistele “instrument” panna, et nad sünnitama hakkaksid, on asi rohkem kui tõsine. Jah, meil napib naisi, kes vähemalt meid puudutavais küsimusis sõna sekka ütleksid. Kuid mis takistab meid enese eest välja astumast?”

Kümmekond aastat tagasi kirjutas Int-Lambot naiskorporatsiooni Filiae Patriae esimehena tollases Tartu ajalehes, et võib-olla meile ei meeldigi kõike Euroopast tulevat üle võtta. “Näiteks seda, et ka noored naised end piduõhtutel purju joovad ja ballikleidis tualeti põrandal aelevad. Teine taunitav teema puudutas sookvoote. Tundus kuidagi alandav, kui naisi positsioonile pääsemiseks kvootidega eelistada. Mida sellest täna arvata? Alkoholi ja purjutamisega oleme eurooplastest mööda läinud. Ja naise osaga ühiskonnas selgelt stopptule rollis. Isegi meie Balti naabrid on end tunduvalt vabamaks ja sõltumatuks võidelnud. Mis siis meil puudu jääb?”

“Esiteks eestlaslik kohusetundlikkus. Me täidame kõiki võetud ja pandud ülesandeid nii suure andumusega, et enesele enam mõelda ei jaksa. Teiseks on perekonna langus meie väärtushinnangutes viinud meeste kohusetunde kadumisele pere ees. Viimasega lisandub naise kohustusterivvi topeltkoormus kodu ja laste näol. Kes ei oleks mõelnud kergendusega: tore, et see päev läbi on ja saab vara magama… Sellise pinge juures tundub sookvootide ja võrdõiguslikkusega mehkeldamine liigse luksusena,” arutleb Int-Lambot.

Naine rabab töö ja kodu vahel, tihti üksinda kõige eest vastust kandes, kirjutab ta. “Nii töötab naine rohkem kui mees. Kuid võim ja õigus on enamasti viimase kätes. Seda ühtviisi nii avalikku arvamust, ühiskonna väärtushinnanguid kui ka lihtsalt tehtavat poliitikat kaedes. Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseksolemise eest.”

“Gustav Suitsul on ilus mõte, et riik peaks rahvale koduks olema. Just see on tänases Eestis puudu. Kuid naine on see, kes kodust kodu loob! Nii peab naine poliitikasse ilmuma, alles siis saab võõrandumine riigist selge tagasikäigu. Naine tahab vabadust ja väärikust. Oma valikutele ühiskonna tunnustust. Et teda hinnataks mitte sooparameetrite, vaid tegude järgi. Alles siis on ta sama vaba kui mees seisma Eesti parema tuleviku eest. Seda me, naised, tegelikult tahamegi,” leiab Int-Lambot.