Eesti piiripunktides ei toimu erinevalt teistest Balti riikidest erapooletut monitooringut, et teada, kas piirivalveametnikud piiril võtavad varjupaigataotlusi vastu ja "kuulevad" esitatud taotlusi, teatas inimõiguste keskus.
Keskuse andmetel ei ole piiritsoonis toimuv erinevalt teistest kohtadest ilma kokkuleppeta ligipääsetav erapooletutele vabaühendustele ega ajakirjandusele, et jälgida seal toimuva vastavust Eesti rahvusvahelistele kohustustele.
Eesti inimõiguste keskus on pea kaks aastat pakkunud õigusalast nõustamist varjupaigataotlejatele. "Enamik taotlejaid on oma varjupaigataotluse andnud sisse juba riigis olles, mitte piiril," kommenteeris olukorda inimõiguste keskuse õiguskliiniku juht Kristi Toodo.
"Kui võrrelda Eestit näiteks Lätiga, kel on samuti ühine piir Venemaaga, on sealne varjupaigataotlejate arv tõusma hakanud just siis või enne seda, kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) sai 2011. aastal erapooletu organisatsioonina loa nende piiride monitoorimiseks," sõnas Toodo.
Seega pole keskuse teatel ühtegi seletatavat põhjust sellele, miks Läti peaks olema varjupaigataotlejatele oluliselt atraktiivsem kui Eesti.
Inimõiguste keskus tuletab meelde, et varjupaiga pakkumine oma kodumaal tagakiusatutele ei ole valik, vaid Eesti õiguslik ja moraalne kohustus.
Ühtlasi kutsub keskus siseministeeriumi üles kiirelt lõpetama läbirääkimised piiripunktide monitooringu osas ning kindlustama erapooletu monitooringu sisseseadmise. Keskus on valmis monitooringu läbiviimisele kaasa aitama.
