Inimõiguste eksperdid: hooldus- ja psühhiaatriahaiglates tohiks patsiente ohjeldada ainult järelevalve all

 (12)
Võisiku hooldekodu
Võisiku hooldekodu. Foto on illustratiivne.Foto: Jassu Hertsmann

Eesti inimõiguste aruanne 2013 märgib, et Eestis võib piinamisena tõlgendada juhtumeid, kus kasutatakse sunnimeetmeid hooldus- või psühiaatriahaigla patsientide peal kergekäeliselt, mitte äärmisest vajadusest. Seetõttu tuleks nende rakendamist alati kontrollida.

Keskuse juhataja Kari Käsperi sõnul on piinamisena tõlgendatav näiteks juhtum, kus hooldushaiglas või kinnises psühhiaatrilist abi osutavas asutuses rakendatakse vaimset ja füüsilist vägivalda või sundi, näiteks seotakse inimene voodi külge kinni.

"Ei tajuta, et sunnimeetmete kasutamine võib teatud tingimustel ja tahte vastaselt olla piinamine," märkis Käsper ja lisas, et alati ei kasutata sundi põhjendatult.

Veel suurem probleem on aga see, et piinamiskahtlustusega juhtumite puhul ei ole juures viibinud kedagi, kes hindaks, kas jõumeetodite kasutamine patsiendi peal oli piisavalt õigustatud või mitte. "Mõnikord tehakse nii sellepärast, et on mugavam. Aga õigus mitte olla piinatud on üks olulisemaid inimõiguseid," rõhutas Käsper.

Aruanne toob välja ka 2013. aastal avaldatud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti, mis käsitleb 2012. aastal Eestis toimunud kahe asutuse külastust: üks neist oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik ja teine Koluvere hooldekodu.

Seotud lood:

Mõlemal asutusel soovitati oma töötajatele regulaarselt meenutada, et elanike ja patsientide väärkohtlemise kõik vormid on lubamatud ja väärkohtlemisele viitavate kehavigastuste avastamisel tuleb tõendid kohe uurijatele edastada.

Samuti pandi töötajatele südamele, et patsiendi ohjeldamisel tuleb tagada pidev järelvalve ning et selliste vahendite kasutamine peab olema minimaalse kestuse ja sagedusega.

Inimõiguste keskus soovitab seega seadusandluses piinamise mõistet käsitleda nii vaimse kui füüsilise väärkohtlemisena ning selle raskusastme määratlemisel tuleb võtta arvesse selle kestust, iseloomu, tagajärgi ning piinatava sugu, vanust ja tervislikku seisundit.

Lisaks tuleks avalikkust teavitada väärkohtlemise esinemise asjaoludest. Otsusetegijaid, näiteks sunnimeetmeid kasutada võivaid töötajaid tuleks aga informeerida sellest, et ka tervishoiu valdkonnas sooritatud väärkohtlemine võib liigituda piinamise alla.

Isiku iseseisev otsustusvõime ja selle hindamise alused tuleks aga keskuse hinnangul selgelt reguleerida, et vältida olukordi, kus sunnimeetmeid rakendatakse ilmaasjata.