“Eesti on viimastel aastatel inimõiguste tagamisega üldiselt hästi hakkama saanud, eriti, kui arvestada pingelist olukorda maailmas,“ ütles kokkuvõtteks aruande toimetaja ja inimõiguste keskuse juhataja kohusetäitja Egert Rünne. Positiivsete edusammudena tõi ta kooseluseaduse vastuvõtmise, kodakondsuseta alaealistele automaatselt kodakondsuseta andmise ning pagulaste ümberjaotamises osalemise.

Siiski on 2014. ja 2015.aasta kõige suurem murekoht rassismi tõus ning üha enam on vaenu õhutamist ning võõravihast tingitud vägivalda. Reaktsioonid sellele pole olnud piisavad. Ehkki vihakõne võimaliku reguleerimise üle on viimasel ajal üha rohkem arutletud, on see tegelikult pigem poliitilise tahte taga, sest vajalikud analüüsid tehti keskuse ekspertide sõnul ministeeriumides juba mitu aastat tagasi – nüüd oleks vaja vaid otsust. Praktikas tähendaks see karistusseaduse muutmist.

„Praegu on vaenuõhutamine karistatav ainult siis, kui sellest tekib reaalne oht inimesele või varale, nii ei ole aga ühtegi kaasust juba aastaid kohtusse jõudnud. Vaenuõhutamise eest puudub aga igasugune kaitse,“ ütles aruandesse LGBT inimeste olukorrast kirjutanud Eesti LGBT ühingu president Helen Talalaev. Nii tulekski keskuse ekspertide hinnangul muuta vaenu ja viha õhutamine karistatavaks või vähemalt raskendavaks asjaoluks. Keskuse võrdse kohtlemise valdkonna eksperdi Kelly Grossthali sõnul ei pääse Eesti sellest nagunii, sest varem või hiljem tuleb sellest EL-i poolt selge surve.

Vihakõne kõrval on aga Eestis jätkuvalt probleeme ka diskrimineerimisega. Sooline palgalõhe ei näi vähenevat ning edusammudest hoolimata on diskrimineerimise vastu võitlemisega probleeme ka riiklikul tasandil. Üks suurtest edusammudest on „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava“ koostamine ning tõsiasi, et esimest korda tõstab see eraldi fookusesse ka soolise võrdõiguslikkuse küsimuse. Samas selgus aga, et kui algselt pidi arengukavas sees olema ka võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise ja mitmekesisuse väärtustamise eesmärk, siis nüüdseks on sotsiaalministeerium selle arengukavast välja jätnud. "See tähendab, et meil ei ole ikka ühtegi riiklikku vahendit nende probleemidega tegelemiseks ja sallivuskultuuri edendamiseks,“ rääkis Grossthal.

Positiivse näitena toob ta välja aga plaanitava seadusmuudatuse, mis muudab diskrimineerimist puudutava seaduse enda võrdsemaks. Praegu on probleem selles, et kui soo, rahvuse, rassi ja nahavärvuse põhjal diskrimineerimise puhul on lihtsam kohtusse pöörduda, siis näiteks vanuse, usu ja seksuaalse sättumuse juures kehtib diskrimineerimise vastane kaitse vaid tööd puudutavates küsimustes. „See tähendab, et näiteks hariduses või avalike teenuste kasutamisel aset leidnud diskrimineerimise puhul seadus juhiseid ei anna,“ selgitas Grossthal. Tulevikus peaks need erisused aga kaduma.