Inimarengu aruanne: Eestis toimub planeerimatu suurlinnastumine, elu voolab kahte keskusse
Eesti Inimarengu aruande esimene põhijäreldus on, et Eesti suurlinnastub: inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber ning ülejäänud Eesti kahaneb, selgitas Inimarengu aruande peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping. 69% Eesti elanikest elab linnades, 40% Tallinnas või selle ümber. Planeerimatult toimunud suurlinnastumine võib tähendada üha rohkem kinnisvaarendusi, rohkem taristut, vähem ruumi, vähem keskkonda ja suuremat kliimakahju, kirjeldas ta.
Aastatel 2000–2017 on asustatud alade pindala Eestis, peamiselt Tallinna lähedastes valdades, suurenenud 138 km2 võrra. Seitsme aasta jooksul on tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi suurust linna, aga tegelikkuses ühtegi uut linna juurde tulnud ei ole.
„Kogu maailm linnastub, nii on see ka Eestis. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber. See ei ole iseenesest halb, kuid Eesti puhul on siin kaks probleemi – suurlinnastumine on toimunud tormakalt ja planeerimatult. Ning teiseks, suurlinnastumine on toimunud maakondade arvelt ehk Eesti kahaneb,“ rääkis Sooväli-Sepping. „2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud „kaks Eestit“ on saanud ruumilise arengu mõttes reaalsuseks.“
„Planeerimata ja kiiresti toimunud suurlinnastumise puhul ei ole jõutud heas linnaruumis ühiskondlikult kokku leppida ja seda teadlikult arendada. Tulemuseks on linnakeskkond, kus parkimisplatsid ja sõiduteed võtavad rohkem brutopinda kui jalakäijatele mõeldud teed ning elanike ligipääs suurematele puhkealadele on märkimisväärselt kahanenud, sest suuremate linnade ääres asunud metsad ja rohealad on asendunud eeslinnarajoonidega,“ ütles Sooväli-Sepping.
Teine järeldus oli peatoimetaja sõnul, et Eesti maakonnad kahanevad. Aastatel 2000-2018 lisandus Harjumaale 10% rahvastikku, Tartumaa rahvastik vähenes samas 4%. Teistes maakondades jäi rahvast vähemaks kümnendiku kuni veerandiku võrra.
Kolmas järeldus oli, et aruteluruumis on argumentatsioon liikunud ülelihtsustamise suunas. Suhtluses domineerivad kiiresti mõistetavad ja tugeva emotsionaalse laenguga sõnumid. Eraldi tõid teadlased välja, et noored inimesed ei soovi selles emotsionaalses aruteluruumis osaleda.
Teadlased pakkusid aruandes välja neli tulevikustsenaariumi, millest saab põhjalikumalt lugeda Eesti Ekspressi artiklist. Samuti andsid teadlased kolm soovitust tulevikuks.
Esiteks, Eesti vajab terviklikku linnapoliitikat, mis lähtub linnapiirkondadest, mitte ainult Tallinna või Tartu linna piirist. See tähendab, et rohkem on tarvis koostööd kohalike omavalitsuste, valdade ja linnade vahel. Linnapoliitika ülesanne on ühendada ühistranspordi ning kergliiklusteede võrgustikud, võimaldades elanikel, eriti autost sõltuvatel ühiskonnagruppidel nagu lapsed ja vanemaealised, liikuda iseseisvalt. Samuti on vaja linnadesse teadlikult planeerida rohealasid, mis on vajalikud inimeste vaimse ja füüsilise tervise seisukohast.
Teiseks vajab Eesti kohapõhist targa kohanemise plaani töökohtade, elukohtade ja põhiteenuste osas. See omakorda tähendab, et Eesti vajab kaht eri haldusmudelit: üht suurlinnastumise ja teist kahanemise puhuks, ütles Sooväli-Sepping.
Kolmandaks vajab Eesti üksmeelele suunatud aruteluruumi, mida toetavad meediaharidus ja tugev meedia.
