Indrek Tarand tahtis Sahharovi-auhinda Lagle Parekile
“Oli 21. kord anda välja Sahharovi auhind. Murrangulise 1989. aasta juubel — ikkagi 20 aastat tagasi murti maha Raudne Eesriie. Minu hinnangul oleks just siin olnud Eesti šanss… Paraku oli minu hinnang ekslik või liiga optimistlik. Ah jaa, loomulikult pidasin ma nominendina silmas Lagle Parekit, omal ajal Sahharoviga koos töötanud inimest ning tänini inimõigusi ja mõttevabadust edendavat autoriteetset isikut,” kirjutab Tarand oma blogis.
“Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt saab kandidaate komisjonidele — Väliskomisjon (AFCO) ja Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon (LIEBE) — arutamiseks esitada iga fraktsioon või siis vähemalt 40 liikmest koosnev MEP-ide grupp,” selgitab eurosaadik, kellele tundusid seega võimalikuna kaks stsenaariumi:
1. Iga Eesti eurosaadik kogub kuus allkirja ning 36+6 eestlast ongi vajalik arv käes.
2. Roheliste fraktsioon leiab võimaluse Eesti inimõiguslase esitamiseks.
“Saatsin selleteemalise kirja augusti lõpus ka kõikidele eestlastele ja sain operatiivse vastuse Tunne Kelamilt, kes tõdes, et aega tarviliku taustaselgituse jaoks on liiga vähe. Vaatamata mõtte õigsusele. Suuliselt kommenteerisid oma seisukohti ka Ivari Padar, Vilja Savisaar ja Siiri Oviir. Igaühel olid omad kahtlused, ehkki päris maha ei teinud minu esitet kandidaati ükski. Nii langes ära variant number üks. Kuid ma poleks mina ise, kui ma jätnuksin teise võimaluse proovimata,” meenutab Tarand.
“Loomulikult oli mulle ette teada, et üksnes ime korral saavutab eestlase esitatud ja senini tundmatu kandidaat laiemat toetust. Kuid oma vormikohase ettepaneku tegin ja esitasin asjakohase sõnavõtugi piisava pateetilisusega,” kirjeldab Tarand oma tegevust roheliste fraktsioonis, mida suur edu siiski ei saatnud.
“Usun, et kui oleksin suutnud roheliste seas kauem olnuna selgitustööd teha, oleksid Lagle Pareki väljavaated siiski täitsa head olnud. Arvestades Tunne Kelami võimekust nii retoorikas kui ka koalitsioonide loomisel. Kuid lõpuks järgnes vältimatult hääletus ja kolm enam hääli saanud kandidaati esitati presidentide koosolekule. Ilmnes roheliste fraktsiooni juhtide hea poliitiline taip ja kompromissivõimekus. Nii tuligi saksa rohelise Werner Schulzi isikute ja poola konservatiivi Saryusz-Wolski organisatsiooni kombinatsioon võitjaks,” nendib Tarand.
Kokkuvõtteks leiab Tarand, et võit läks siiski õigesse kohta. “Putinliku režiimi all tegutsevate Vene inimõiguslaste tunnustamine on kindlasti vajalik ning õnnitlegem asjaosalisi siinkohal suure tunnustuse puhul. Ent ärgem arvakem, et rezhiim pole võimeline neid tellimusmõrva abil teise ilma saatma.”
“Kui eelmise koosseisu Eesti MEP-id oleksid selleteemalist eeltööd teinud, oleks olnud ideaalne võimalus esitada ka Eesti kandidaat ja vaat et lõppvooru kolme hulka. Aga see pole etteheitena mõeldud, vaid sedastus,” tunnistab Tarand samas.
