Indrek Tarand kritiseerib Eesti Arktika-poliitikat
"18. oktoobril esitles asepresident Diana Wallis raamatukest, mis küllap Eestilegi tähendust omab. Raamat käsitleb Spitsbergeni ehk Tervamägede Lepingu võimalikku ajakohastamist, sest Esimese Ilmasõja järel ilmavalgust näinud leping ei ole Arktikas toimunud ja toimuvate looduslike muutuste ning poliitiliste protsesside suhtes enam ilma vastuoludeta," on kirjas eurosaadiku kodulehel.
"Omas ajas oli Spitsbergeni Leping väga innovaatiline ja radikaalseid uuendusi pakkuv. Ning kuna noor Eesti Vabariik oli 1920datel just innovaatiline ja uuendusmeelne, siis pole ime et meie samuti selle Lepingu liikmesriigiks saime. Paljuski on Teravmägede Leping vaimses mõttes aluseks pärast Teist Maailmasõda tehtud Antarktika Lepingule. Demilitariseerituse nõue on sarnane, samas majandustegevuse regulatsioonid sootuks erinevad.
Arktika geopoliitika on vägagi vaikselt kulgev protsess, milles sisalduvad ent küllaltki suured pinged ja ohud. Seepärast on soovitud, et Arktika puhul kehtiks samasugune rezhiim kui Lõunamandril. Millele ent avaldavad vastupanu nn rannikuriigid, eeskätt Venemaa ja USA aga mitte vähem ka Norra ja Taani. Potentsiaalsed maavara kaevandamise tulud on silmipimestavad. Samas on kliimamuutusega kaasnev jääkilbi vähenemine avamas uusi laevateid, mis lühemad ja piraadivabamad kui hetkel Aasiast Euroopasse kaupu toovad veeteed. See lisab Põhja Jäämere ka Hiina, Jaapani, Korea ning Euroopa Liidu kui terviku huvisfääri. Poliitiliselt väljendub see soovides saada täiskohaga vaatleja staatus Arktika Nõukogus. Mida omakorda ei soovi arktika põlisrahvad.
Kuigi Antarktika on manner ja Arktika on ookean (sestap ka rannikuriikide veendumus, et Arktika kasutamist reguleerib piisavalt rahvusvaheline mereõigus) on neil looduslike protsesside mõttes palju sarnast. Ning seda kummalisem oli lugeda, et Eesti Vabariik soovib end taandada Antarktika Lepingu lisast, nn Madridi Protokollist. Karismaatiline riigikogulane Karel Rüütli sooviks koguni Antarktika Lepingust välja astuda. Püha lihtsameelsus küll!
Alguses arvasin, et sellised ideekesed sünnivad lihtsalt hariduse puudusest, mis noorpoliitikute puhul ju üsna tavaline. Kuid hiljuti sain kirja Austraalia senaatorilt Brownilt, kes osutab murelikult Venemaa uuele Antarktika strateegiale. Strateegias pole puudu putinlikust pompöössusest ja soovunelmatest (näiteks laevastiku saatmine Lõunamerele). Kumab läbi ka Põhjapoolusel juba katsetatud vapipaigalduse impeeriumi-nostalgia. Aga tõsisem on varjatud soov Antarktika Lepingu rikkumist ette valmistada: maavarade kasutuselevõtuvõimaluse loomiseks tegevusi alustades.
Loomulikult kutsub selline tegevus esile vastutustundlike riikide vastuargumendid ja -tegevuse. Seda üllatavam, et Eesti näikse sedapuhku marssivat ühte jalga hoopis Vene Föderatsiooniga. Teisiti ei saa Madridi Protokolliga mitteühinemist kuidagiviisi mõista. Loodan, et see samm ikkagi tekkib lollusest, mitte mõnede asjassepuutuvate isikute soovist Venemaale teeneid osutada. Ent kui ehk varsti hakatakse ehk ka Spitsbergeni Lepingust lahkumisest rääkima, siis saavad kinnitust minu kõige halvemad kartused."
