Indrek Pertelson: mind lihtsalt tehti süüdlaseks
Klubi küll töötab, kuid Pertelson pole Arigatoga seotud juba üle nelja kuu. Spordiklubist alguse saanud suurvõlgadega ekssportlane on saanud ühest ebaõnnestunud äriprojektist juurde märgi.
Selle märgi tõttu ei kutsuta Pertelsoni enam spordikommentaare andma ja Arigato krahh on põhiargumendiks ka tema vastastel judoliidus. Pertelson ise olukorras traagikat ei näe ja väidab, et õhtuti läheb ta magama kerge südamega.
Kuidas hindate judo hetkeolukorda, kas seis on nõrgenenud?
Kindlasti, ja neid põhjuseid on palju. Ühtepidi on põlvkondade vahetus, sest mina kasvasin oma kasvuea liidu koondises ja selles süsteemis, mis oli väga professionaalne, struktuurne ja konkreetne. Tugevad jäid ellu ja võitsid. Praegu pole uut põlvkonda judokaid peale kasvanud. Eks üleminek on üldjuhul sujuv, kuid põlvkondade vahetusega peaks kaasas käima kogu süsteemi korralduse muutus — treenerid peaksid valdama nüüdisaegset metoodikat.
Meie eri maadlejate medalitel on taga eri lood ja need ei kuulu ühe võtme alla. Kogu platvorm on erinev ja see tähendab, et kõiki neid lugusid peab õppimiseks süviti analüüsima. Samuti on nende medalitega ilmselt hullutatud ühiskonda, kes ei saa aru, et millise tööga medalid sündisid. Nähakse, et kõik on kerge ja lihtne. Ometi on kirjeldatud professionaalset kriteeriumi, et mida lihtsam pealtvaatajale miski tundub, seda raskem töö on selle taga.
Näiteks Aleksei (Budõlini — D. L) matšid, mida kirjeldati väga kergena. Neile puudus tegelik ratsionaalne selgitus, kirjeldati ainult emotsionaalselt. Nüüd on paljudel treeneritel usk sinna tasemele liikuda, kuid neil puuduvad instrumendid ja teadmised selle täideviimiseks.
Mis täpsemalt Aleksei Budõliniga juhtus? Teda nimetati oma kaalukategooria andekaimaks ja parimaks judokaks, kuid karjäär lõppes ja langes kuidagi äkki?
Kohe-kohe peaks jah loobumisavaldus tulema. Koondnimetus on uinumine selle parimas mõttes. Sportlasena jõudis ta tippu, kuna tal olid väga tugevad haare ja taktika. Ta oli kõigi jaoks ootamatu ja võitis. Seejärel oli Aleksei oma kaalukategoorias kõige analüüsitum sportlane, mis tähendab omakorda seda, et ühel hetkel tehti nii palju tööd, et talle mitte anda haaret ja ilma selleta ei saa teha ka võtet.
Kõik hakkas tagurpidi tööle ja kui ta enam seda ei saanud, kadus eneseusk. Ta uinus usus, et need võidud jäävadki tulema ja tema treeneritel puudus oskus, kuidas teda edasi arendada. Mina üritasin talle rääkida probleemidest, et vastased teavad millimeetri pealt ette tema tegemisi.
Kas teil endal oli selline moment?
Muidugi oli, ma arvan, et see tekib väga paljudel, kuid seda saab ära hoida tarkade treenerite abil.
Kas Budõlinil puudus tark treener?
Kindlasti ei suutnud teda nendes küsimustes grammigi aidata Aavo Põhjala, kellel selline kompententsus puudub. Feliks Saakjaniga läksid nende teed lahku. Ma arvan, et ta oleks võinud Alekseid aidata, kuid Aleksei ei uskunud enam temasse. Minu arvamus on, et Feliks on Eesti treeneritest taktikaliselt ja strateegiliselt number üks.
Mida te muudaksite judoliidu presidendina võrreldes praeguse juhtimisstiiliga?
(Pertelson naerab. „Kui palju meil nüüd täpsemalt aega on? Katsun kolme punktiga piirduda.” Need kolm punkti ehk see ja järgnev küsimus võtavad aega ligikaudu 35 minutit)
Maailma judos on käsil väga suured muudatused, mille eesmärk on saada judokalender ühtseks — tennise sarnaseks, kus on maailmareiting, mille alusel saab suurematele võistlustele.
Edu on seega tiimidel, kes on suutnud professionaalse töökorraldusega kiirelt kohaneda. Peaksime kasutama kõiki nüüdisaegseid lahendusi. Peaksime kasutama seda näiteks meie sportlaste vastaste tehnika ja strateegia täielikuks analüüsiks, kuid praegu on see meil väga puudulik ja me elame eelmise sajandi judos.
Kuidas muutused judos muudes riikides käivad?
Muudes riikides on püramiidi alumine osa tihe. Meie ühiskond on selline, et püramiidi põhi on tunduvalt kitsam ja seetõttu peaks alumine osa olema võimalikult tugev. Judo kandepind ja geograafia on läinud laiaks. Näiteks Pekingis said kolm medalit aafriklased. Seepärast peab Eesti judos midagi süsteemselt ette võtma, et saada tagasi relssidele.
Selleks on vaja juuretasandil palju ümber teha ja treening lastega peab olema ääretult individuaalne — et lapsed ei käiks lihtsalt trennis, vaid saaksid igast trennist midagi uut ja vajalikku juurde. Selleks on oluline hoida fookuses sellesama treeneri edumudeli otsing ühele konkreetsele sportlasele. Kogu sisemine kliima peab olema selline, kus poleks sarkasmi ja väiklust, vaid ollakse üksteisele toeks. Kedagi ei tohiks hakata eemale puksima, kuid praegu on see nii.
Kolmandaks peaksid liidul olema müügistrateegia, PR-strateegia ja finantstrateegia. Nendes valdkondades peab olema professionaalne töökorraldus. See tähendab, et meil oleksid olemas hästi korraldatud võistlused, kommunikatsioon ajakirjanike, laste ja lapsevanematega. Peab lihtsalt olema sellel tasemel, et olla võrdväärne partner suurtele sponsoritele.
Kolm sõna — muutus, ühistöö ja konstruktiivsus.
Kuidas hindate oma konkurenti judoliidu presidendi kohale? Tõnu Tõniste on küll spordist tulnud, kuid mitte judost.
Meil oli üks säärane kogemus, mis ei läinud hästi. Judo on väga hierarhiline ala, mille mehhanismide tajumiseks peab olema selle sees.
Piltlikult öeldes, kui teie tuleksite mulle ütlema, et kuidas ma peaksin midagi judos tegema, siis tegelikult ma ei kuulaks seda. Inimeste positsioon judos iseloomustab neid ka omavahelises suhtluses ehk musta vööga inimene ei kuula kollase vööga inimese õpetusi.
Üsna kindlalt ei võetaks Tõnistet tõsiselt, sest tal pole ju läbitud seda teed, praktikat ja kogemust.
Kuidas te üldse oma šansse Tõnistega võrreldes hindate?
Ma ei võrdleks meid niimoodi. Suhtun Tõnistesse nagu igasse teise spordiinimesse, kuid usku pole, sest ta pole olnud valmis isegi arutama koostöövõimalusi.
Klubide esindatus ja meeleolu sõltub väga palju hetkeemotsioonidest. On kindlasti inimesi, kes on otsustanud, mida nad teevad. Pühapäev saab olema selline tihe ja põnev. (Tõniste valiti pühapäeval judoliidu presidendiks — toim.)
Kas teie vastu on enne valimisi välja käidud Arigato-kaarti, et vaadake, mis ta klubiga tegi ja äkki laseb nüüd judoliidu ka põhja?
Tean, et Aavo Põhjala, Tõniste kampaania juht, presenteerib kõikides oma kõnelustes klubide esindajatega seda esimese argumendina. Muidugi on need küsimused, kuid olen öelnud: hoidke kaks asja lahus. Keegi ei pagenud sealt minema, miljonid kohvris, vaid me üritasime leida lahendusi. Kõik see oli üks kogemus ja ma soovin oma vigadest õppida. Selles konteptsioonis on see väga tugev kogemus.
Aavo Põhjala oli pikalt teie treener. Kust kohast teil nüüd see must kass kahe vahelt läbi jooksis?
(Pertelson naerab mürinal.) Mul ei ole ühegi teise inimesega judos sellist suhet nagu Põhjalaga. (Vajub mõttesse). Ta on teinud palju minu liidu koondise aegadel ja minu kasvamisel täiskasvanud judokaks. On selge, et koos oldud perioodil on sees teisi perioode ja muid asju. Viimased kuus–kaheksa aastat lasus minu edueelduste ja -võimaluste arendamine minul endal. Kui treener peaks õpetama sportlast ja teda vedama, siis meil oli vastupidi ja see üha progresseerus.
Tal oli kaks võimalust: kas rääkida nii, nagu oli tegelikult, või mitte rääkida. Aavo valis teise poole. Ta pole sellest õppinud ja toimunut analüüsinud. Minu lahkumisega lahkus koondisest ka vedur ja tuli järsk langus. Liider on igas koondises ja see vahetus jäi toimumata.
Ka Alekseil oli raske aeg ja nüüd puuduvad Aavol koondise juures instrumendid. Kui noored vajasid nõu, siis Aavolt nad seda ei saanud. Raha on kõvasti juurde saadud, järelikult pole selles probleem. See pole süüdistus — palun see rasvaselt ära märkida –, vaid pildi kirjeldus.
Aavo peaks välja käima oma eesmärgid ja andma endale aru, kas ta on nendeks ka võimeline. Praegu on minu seisukoht, et ta pole selleks võimeline. Valus, aga reaalne. Kuid keegi peab seda ütlema.
Inimliku tahu poolt võib öelda, et 24 aastat koondise peatreenerina on ta ammendanud. Tal pole ideed, kuidas sportlasest ehk teemandist briljant lihvida. Ta on väsinud, kuid tal pole julgust ja jõudu seda öelda.
Millega te üldse pärast Arigato lõppu tegelenud olete?
See ei ole lõppenud. Ma ei saa täpsemalt kommenteerida, aga see pole lõppenud. (Pertelson tegeleb praegu eri ettevõtetega ja seejuures Condori judokooli juhtimisega)
Teie võlausaldajad on väitnud, et teiega pole üle kolme miljoni krooni suuruse võla asjus võimalik rääkida. Kas nad dramatiseerivad üle?
Küsiks vastu: mida te ise arvate?
Äkki on neile kasulik tuua avalikkuse ette asju, et teid paremini maksma saada?
Absoluutselt! Seda teemat ei tohiks üldistada, kuid ma olen üsna kindel, et Arigato lugu jõuab veel teistmoodi avalikkuse ette. Seal on väga palju huvitavaid asju. Ei taha neid kommenteerida, kuid 2008. aasta kevade lõpuks läks klubi käima ja mul on selle üle hea meel. Et selleks hetkeks oli suuromanik otsustanud asja pankrotti ajada, on omaette teema ja hoiame need lahus. Kolmas teema on see, et minu kogu klubiga pildis hoidmisest on keegi olnud väga huvitatud.
Igas asjas peab keegi süüdi olema ja praegu on mind siin süüdlaseks tehtud — lihtne. Kui süvenetaks kõikidesse äriseadustiku ja ärimaailma printsiipidesse, siis ma olen tegevjuht ehk me saime väga palju juhiseid nõukogust. Siin on tulemas veel väga palju kohtuvaidlusi.
Siiamaani on kogu käsitlus olnud väga ühekülgne ja olen vältinud jõuga kommentaaridest, sest see ei annaks mitte midagi. Arvan, et kui aeg on küps, siis ma toon selle avalikkuse ette.
Mis puutub inkassosid, siis ütlen paari sõnaga, et Eestis on väga erinevaid ja eri kultuuriga inkassofirmasid. Välisosalusega firmad teevad oma tööd kindlas seadusemustris ja väga hästi. Aga on firmasid, kes minu hinnangul on valinud vale strateegia, kuid praegu ma veel ei kommenteeriks, sest puudub mõte. (Indrek Pertelsonilt on üritanud pikalt võlgu kätte saada Julianus Inkasso)
Kas vastab tõele, et te ei vasta võõrastele telefoninumbritele, sest kardate võlausaldajaid?
(Pertelson naerab.) Olge nüüd, miks ma peaksin neid kartma?
Kui palju raha te languse ajal Arigatosse matsite?
Kokku suurusjärgus — kui kõik summad lugeda, loomulikult on hulk neist laenatud — üle seitsme miljoni krooni.
Kuidas on nende laenajatega praegu suhted?
On laenajaid, kellega on probleeme, ja on laenajaid, kellega suhtleme pidevalt. Ühesõnaga olen ära teinud suure töö, et see asi kunagi laheneks. Üks summa on jõudnud Eestisse ja teine tuleb veel, kuid rohkem ma sellest ei räägiks, kuna kõike on parem teha vaiksemas keskkonnas.
Ajakirjanduse võimendus teeb pigem keeruliseks, mitte kergemaks. On olemas asju, mille kohta ma ütlen, et rääkida on veel vara. Kui majandus kukub, siis kõigil läheb keerulisemaks ja seetõttu on mõneti raskem neid probleeme ka lahendada.
Kui Arigatol raskused tekkisid, siis rääkisite pidevalt, et kohe-kohe on tulemas välisinvestorid. Kuhu need jäid?
Investoreid oli kokku 15, kellest viis olid valmis liituma. Mitme lahendusega, mida me pakkusime, polnud Talleks valmis kaasa tulema, kuigi minu hinnangul oleksid need olnud reaalsed lahendused.
Üritasime teha, et pankrotimenetlus oleks raugenud, võlausaldajatega oleks üritatud sõlmida teistsuguseid lepinguid. Kõik oleksid oma raha kätte saanud, aga jupihaaval ja teatud nihkega. Oli ka üks kogu kupatust välja osta tahtnud investor, kuid see tehing jäi kiirelt jahtunud majanduse taha.
Kas te ise ei juhtinud liiga idealistlikult? Uute juhtide käe all on töötajate arvu ja kulutusi vähendatud ning klubi praegu töötab. Kas teie poleks saanud niimoodi midagi päästa?
Avasime maja detsembris. Selles formaadis saime tööle jaanuaris ja enda soovide järgi sain maja juhtida viis kuud. Selle aja jooksul oli palju likviidsusprobleeme ja teadmatus investori Talleksi poolelt, mis saab edasi.
Meil oli kolm varianti. Esiteks, et investor paneb juurde kogu vaja mineva raha või oleks pandud tööle uus tegevjuht ja mind oleks pandud sinna lihtsalt juurde liberona või müügitööd tegema — seda ei juhtunud. Teise variandina oleks investor maksnud teatud hulga nõudeid, mis oleks taganud vaba õhkkonna, ja teistega oleks seejärel tehtud tagasimaksmise graafik. Kolmandaks oleks olnud kaasinvestorite kaasamine või ettevõtte töötajatele suunatud osalusprojekt, mis oleks toonud töötajatesse usku juurde.
Kas tahate öelda, et teisel poolel jäi tahtest puudu?
Taas mina ei öelnud seda, kuid see oli nii. Praegu polegi muud varianti, kui kulusid vähendada. Minu uskumus on see, et selline maja töötab sündinud jagajate toel, kellel on rohkem energiat ja tahtmist.
Inimesed peaksid tahtma pimedusest tulla pärast tööpäeva klubisse, kus on head ja positiivsed inimesed. Spordikeskus muutuks inimest balanseerivaks kohaks ja oleks lõõgastajaks, konstruktiivne destruktiivse alkoholi asemel.
Mis tundega te praegu Arigatost mööda lähete?
Elan seal lähedalt ja näen seda iga päev. Tekitab positiivseid tundeid, selles mõttes kaotustunnet pole. Ma ei teinud seda nii palju endale ja tehtud sai ausalt. Ses mõttes tuli maja ju hea ja maja keegi ära ei vii. On oma miinused, kuna mul oli vähe kogemust. Samas see ongi töö faas, et sa arened selle käigus.
Kõik on veel liiga värske ja kogu rakurss, mis on antud minu kaudu asjale ja ka minule, on olnud negatiivne. Palun vabandust nende ettevõtete ees, kes jäid mingil hetkel hammasrataste vahele ja pidid pingutama. Oma kogenematusest ei saanud ma pakkuda neile sellist kindlust. Siiski ma tänan neid, et nad kaasa lõid.
Kas tegite peale kogenematuse veel midagi valesti? Mida te nüüd muudmoodi teeksite?
Võtaks eksklusiivsust maha, sest kogu konstruktsioonis sai usaldatud arhitekte ja ehitajaid, kes ei näinud ette, kui kalliks kõik võib minna. Ehitusmaailmas on ju nii palju odavamaid lahendusi, millega saab samuti kvaliteetse lahenduse ehk kehasse oleks võinud vähem raha panna. Siis poleks pidanud hakkama kohe pingutama hinna pärast, vaid oleks võinud tõsta selle kõrgele alles siis, kui teenus on piisaval tasemel.
Veel on detaile, mida on raske lihtsalt muuta, nagu treenerite kaasamine ja kasvatamine, mis on aeganõudev protsess. Nende kaasamine on seotud tööjõu ülevõtmisega ja ka see on nõrk koht.
Pikas perspektiivis tean asju, mida ma kindlasti enam ei teeks, ja ka neid asju, mida teeks. Selles mõttes on kogemus väga vinge. Hästi võimas kogemus ja õppetund kogu eluks.
Kas kogu olukord — Arigato ja võlad — mõjutavad palju teie praegust elu?
Loodusest tulev nähtus: mida pingelisem olukord, seda rohkem saab kontrollitud kogu süsteemi monoliitsus. Oluline on see, kuidas sellest pingest välja saad, et asjaga edasi tegeleda. Kas sind aitab see, kui sa ütled kolm korda, et sul on väga raske, või aitab sind see, et sa mõtled, kuidas sa sest välja tuled.
Kas öösel on lihtne magama jääda?
Väga lihtne. No selles suhtes, et ma pole varastanud ega petnud, siis pole selles probleeme, ja miks ma peaksin süümepiinades õhtuti magama minema. Olen nõus, et olen mõned asjad valesti ja ebaprofessionaalselt teinud. Kuid kõik on tehtud usus, et saada parim tulemus. Arigato on ju tegelikult ühiskonnale kasulik, kuigi praegu ta ei loo seda tulemit, mida me algul plaanisime.
(Pärast intevjuud räägib Pertelson ajast, mil ta kuu jooksul ei saanud magada, vaid ärkas öösiti külma higiga üles. „Pärast Barcelonat, kuhu ma läksin kulda võitma. Kaotasin seal pronksikohtumises ja see oli nii suur pettumus. Öösiti nägin alati unes seda matši.”)
Kas praeguses majanduslikus olukorras, kus paljudel pole tööd ja inimesed piiravad kulutusi, oleks üldse sellisel suurel ja ühtsel spordiklubil lihtne hakkama saada?
Pingeolukorras kasutab inimene kaht meetodit: konstruktiivset ja destruktiivset. Konstruktiivne on kas või jalutamine ja suusarajal käimine — suusarajal pole ju inimesi vähemaks jäänud, vaid on hoopis juurde tulnud.
Alkoholi on samuti rohkem ostma hakatud ehk inimesed otsivad pingeväljendust mõlemast suunast. Selles mõttes on pelgalt pileti küsimus, kui palju raha küsida. Usun, et praegu oleks võimalik maja täis panna, kui seal oleks hea platvorm, kus end lõõgastada.
Olite üks populaarsemaid sportlasi, kes käis pidevalt teleekraanil ja ajakirjanduse veergudel. Nüüd teid näha pole. Kuidas on muutunud avalik suhtumine teisse?
Arvan, et seda peate küsima inimestelt. Kindlasti kutsutakse vähem ja ma ütlen aitäh, sest nüüd saan oma asjadega tegeleda ja järele mõelda. Tunnistan, et olen seda tahtnud. Palju oli seotud edevuse ja minu puhul heatahtlikkusega, kui vana tuttav ajakirjanik kutsus televisiooni, siis ma ei öelnud ära.
Olen praegu sellises seisus, et jube mõnus on. Tippsportlasena on teemadering ajakirjanikuga suhteliselt kitsas. Olen saanud viimase poole aasta jooksul kogemuse, kus ajakirjanik võitleb oma eksistentsi ja palga pärast, kusjuures see, mida sa tegelikult ütlesid, pole prioriteetne ega ka eetiline. Nüüd ma tean, kuhu pole mõtet trügida, ja praegu on mul nimekiri ajakirjanikest, kellega ma lihtsalt ei suhtle.
Kas spordiredelil tippuronimisega võrreldes on Arigato kukkumine lihtsalt üks juhtum, mis teile väga muret ja takistust eluteel ei valmista?
Ütlen veel kord, et see pole lõppenud. See on jõudnud lihtsalt ühte punkti. Kulisside taga on piisavalt asju ja kõik võib liikuda omasoodu. Minu tõekspidamiste juures… noh, ei meeldi kellelegi sõna „pankrot” ja olla luuser… Aga luuser on enesetunde küsimus, kuidas sellesse ise suhtuda. Kui võtad selle omaks ja käitud nagu luuser, siis oledki luuser. Kui käitud oma põhimõtete järgi, siis oled saanud ühe kogemuse ja saad seda alati teatud võtmes korrigeerida.
Ei tohi langeda rutiini. Märksõna on oma tee, põhimõtete kvaliteedi paranemine. Tee kõike iseenda tee järgi, siis pole sul pärast enda ajast kahju Kogu see hekseldamine, millest ma olen läbi käinud, on mul pildi elust selgemaks löönud ja mosaiigitükid paika loksutanud.
Tulite just Gruusiast. Mida te seal tegite?
Gruusias oli maailmakarika etapp judos. Euroopa judoliidu spordidirektorina vaatasin, et kõik olulised korraldamiskriteeriumid oleksid täidetud. Võimalusel oleksin saanud kaasa aidata, kui mõned arusaamatused oleksid tekkinud.
Kui palju te üldse ringi käia saite?
Olen ka enne Gruusias käinud, kuid niisama ringi käia ja uudistada polnud aega. Küll suhtlesin eri teemade asjus, mis on Gruusia inimeste jaoks olulised.
Mis meeleolus seal inimesed olid?
Raske on üldistust teha, aga eks neil ole raskem kui meil — majanduslikult. Nad peavad oma plaanides veel rohkem muudatusi ette võtma. Ühtpidi sõda ja teistpidi majanduskriis, mis tuli pärast ja tegi palju rohkem haiget. Mis puudutab nende meeleolu, siis igapäevaoludes käitub rahvas teistmoodi. Kui eestlasel läheb raskeks, siis ta tõmbub endasse, läheb koju, vaatab telerit ja joob viina. See on küll üldistus, aga paljud teevad nii. Grusiinid saavad kokku, räägivad emotsionaalselt oma probleemidest.
Süüdlast nad ei otsi kuskilt?
Ma ei tea, võib-olla otsivad. On ka selliseid inimesi, kuid pigem on seal niimoodi, et raskel ajal elatakse väljapoole. Nad on nii palju rohkem raskustes olnud, et see on neile loomulikum seisund ja mehhanism on teine.
Arigato ajatelg
Juulis 2007 pidas spordiklubi Arigato juht Indrek Pertelson klubi sarikapidu. Pertelson iseloomustas toona uut klubi kohana kogu perele. „See on koht, mis ühendab treeninguid, meditatsiooni, toitumist, seal saab muuta oma harjumusi, et tunda elust rohkem ruumi,” ütles Pertelson toona Eesti Päevalehele.
10. septembril avas spordiklubi uksed. Avapeole oli kohale toodud samuraide võistluskunsti sobudo esindaja Bert Van den Plas Belgiast. Avamise järel tõusid tähelepanu alla Haaberstisse ehitatud spordiklubi tekitatud liiklusprobleemid…
3. juunil 2008 ilmus esimene ohumärk, mil Eesti Gaas lülitas spordiklubis gaasi välja. Selgus, et klubi oli gaasi eest võlgu juba mitu kuud. Gaasifirma võlg ei jäänud ainsaks — põrandalahendusi pakkuv FloorIn nõudis tehtud tööde eest 300 000-kroonist võlga ja Arigato spordiklubi omaniku Haabersti Perespordikeskuse AS-i pankrotimenetlust.
Pankrotinõudega liitus ka senine Pertelsoni suurtoetaja Eesti Talleks. Pertelson lubas leida investorid.
2008. a augusti lõpus lõi Talleks Pertelsoni juhi kohalt ja pani asemele Kaido Kotkase. Kõigest paar päeva hiljem kuulutas kohus välja klubi pankroti.
Indrek Pertelsoni CV
Sündinud 21. aprillil 1971. 1980-ndate lõpus murdis NSV Liidu koondisesse.
1990. aastal võitis juunioride meistrivõistlustel pronksmedali. Samal ja ka järgmisel aastal tuli juunioride Euroopa meistriks.
Esimene olümpia Barcelonas lõppes Pertelsonile pettumusega, kui kullamõtetega maadleja pidi leppima viienda kohaga.
Neli aastat hiljem tuli Pertelson Euroopa meistriks, kuid Atlantas põrus ja pidi juba avaringi järel asjad pakkima.
Järgnesid kolm pronksi EM-il ja hõbe 1999. aastal MM-il. 2000. aastal Sydney olümpial võitis Pertelson pronksmedali ja kaotas ainsa matši hilisemale kullavõitjale ja judolegendile David Douillet’le.
Pronksisaavutust kordas ta ka 2004. aastal Ateenas.