Indrek Neivelt: poliitikud on turul sabas sörkinud
Neivelt rääkis Vikerraadio saates „Uudis+“, et EFSFi fond on selgelt liiga väike.
„Kas ta on 2 või 1 triljonit eurot, sellest ei aita, sellest saavad kõik aru,“ ütles Neivelt. „Selge on ka see, et Kreeka oma võlakoormust teenindada ei jõua. Parimal juhul, kui ta ei maksas mitu aastat intressi, siis mõne aja pärast võiks ta laenu põhiosa maksta. Kas nüüd maha kirjutada pool või 40 või 60 protsenti, see on ka maitse küsimus.“
Eile levis rahvusvahelises meedias uudis, et EFSFi paketti on vaja suurendada kahe triljoni euroni ning kirjutada Kreeka võlad 50 protsendi ulatuses maha.
Otsustavad Saksamaa ja Prantsusmaa
Viimase nädala sündmuste tähelepanuväärseim fakt on Neivelt sõnul hoopis see, et kui USA president Barack Obama helistas võlakriisi pärast Euroopasse, siis mitte Euroopa Liidu juhtidele, vaid Prantsuse president Nicolas Sarkozyle ja Saksamaa liidukantserile Angela Merkelile.
Samuti on tema sõnul märkimisväärne, et asjaga ei tegele praegu enam mitte Euroopa Liidu ametnikud, vaid pandi kokku eraldi töögrupp, mis koosneb Prantsuse ja Saksa spetsialistidest. „Euroopa Liit on juba natuke kõrvale jäetud otsustusprotsessist ja päästetööst,“ tõdes Neivelt.
See on Neivelti sõnul halb märk, et formaalne ja mitteformaalne otsustusliin on lahus. Võtmeküsimus on see, kuidas käitub neljapäeval Saksamaa parlament Bundestag, samuti on märgilise tähenusega, et Kreeka peaminister lendab Saksamaale. „Nii palju on lahtisi otsi ja kompositsioon muutub iga päevaga. Olukord on närviline,“ tõdes Neivelt.
Neivelti sõnul on viimased paar kuud näidanud, et tegeletakse võimu tsentraliseerimisega. Samuti on selge, et osad riigid peavad oma kulutusi kärpima.
„Küsimus on see, kas turg areneb kiiremini või hakkavad meetmed mõju avaldama,“ rääkis ta. „Poliitiliselt on välistatud, et mõni riik lahkuks eurotsoonist.“ Ta lisas, et ka kehtivad lepped ei võimalda seda.
Neivelti sõnul on võtmeküsimus see, kas Itaalia peab vastu. „Kui Itaalia peaks minema, siis ega see Prantsusmaagi väga kaugel ole,“ ütles Neivelt ja märkis, et selline mure oli juba kevadel.
Inimesed kardavad Neivelti sõnul nõukogudeaegset hüperinflastiooni, aga inflatsioon Euroopa Liidus jääb ilmselt alla 10 protsendi aastas.
Neivelt on kriitiline Eesti poliitikute suhtes
Neivelt on kriitiline Eesti poliitikute suhtes. „Mind on ärritanud, kuidas me oma inimesi Euroopa Liidu võlakriisist informeerime,“ kõneles ta. Ta rääkis, et täna peab EFSFi üle otsustama parlament, kuid EFSF loodi juba 9. mail 2010. Eesti kohta tehti viimane otsus 13. juuli 2010.
„Meil tehti sellest väike pressiteade, mis kadus uudisvoogu,“ rääkis ta. „Nüüd on aasta ja neli kuud möödas ja parlament arutab seda teemat - 24. tunnil, kui me oleme kõige viimased otsustajad, kus me siis niikaua olime?“
Tema hinnangul peaks arutelu käigus kogu aeg olema ees stsenaarium, mis juhtub, kui järjest hakkavad süsteemid pankrotti minema. Konkreetseid riikide nimesid nimetamata võiks tema sõnul arutada, mida riikide pankrotid tähendavad.
Ta tõi võrdluseks arutelud Saksamaal ja Soomes, kus Euroopa võlakriisi teema oli valimistel üks põhiline.
Neivelt ei osanud öelda, miks Eesti poliitikud võlakriisist rääkida ei taha. „Seda peaks küsima nende käest. Ei tea, mis neid tagasi hoiab,“ lausus Neivelt ja pakkus, et nad kas ei saada aru, ei tunne end teemast kõneledes tugevalt või ei taha rahvast ärritada.
Neivelti sõnul võiks täna juba arutleda EFSFi paigutatava triljoni või kahe triljoni euro üle. „Olla vähemalt eespool ja rääkida, kas me oleme valmis kahe- või kolmekordistama seda praegust limiiti,“ soovitas Neivelt. Tema sõnul meil tegelikult muid variante ka pole.
„Pankurina ma selliseid garantiisid anda ei tohi, see oleks ebaprofessionaalne käitumine,“ tõdes ta. „Aga arvestades, millises olukorras me oleme, siis me oleme ühes paadis teistega.“ Kui olukord jõuab raha väljamaksmiseni, siis ei ole seda raha kellelgi kusagilt võtta ja ilmselt tuleb seda juurde trükkida.
Neivelti sõnul lükkavad poliitikud probleemi praegu edasi oma valitsemisajast järgmisesse. „See on see, mis praegu Euroopas toimub, aga probleemid jäävad,“ nentis ta.
Ta ei pidanud päris õigeks väidet, et võlakriisi leevendamisega päästetakse panku. Ta kirjeldas olukorda, kus aktsionärid peavad panka rekapitaliseerima ehk uut raha panka maksma, pangajuhid peavad lahkuma ja kui võlakirju on palju, siis ei pääse pangad kapitaliseerimisest.
Oluline on tema sõnule see, et kardetakse süsteemset kriisi, mitte üksikute pankade kukkumist.
