Indrek Kannik: Mart Laari valitsuses rumalust polnud, ent puudu oli elukogemusest

Mart Laari esimeses valitsuses kaitseministri ametikohal olnud Indrek Kannik räägib Delfile antud intervjuus nii Laari nn. tagatoast, tehtud vigadest ja õnnestumistest ning meenutab Laari kujunemist peaministriks.

Kui tihti mõtled Laari esimese valitsuse aegadele ja millised emotsioonid neist aegadest esimesena meenuvad?

Kas just tihti, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis kui kohtun sõpradega, kellest päris paljud on võitluskaaslased tollest perioodist.

Meenub väga kiire elutempo, pikad tööpäevad, aga ka suur soov võimalikult palju võimalikult kiiresti ära teha. Eks me omamoodi elasimegi sel perioodil poliitika sees. Meeleolu oli tollal üsna rõõmsameelne, isegi ebaõnnestumiste puhul visati nalja ja suhtuti neisse minu arvates üsna terve eneseirooniaga.

Sellele ajale täna tagasi mõeldes on mõõdukas rahulolu esmane tunne, millele, tõsi, lisandub kurbusenoot, et omaaegne Isamaa sisetüli nii teravaks läks.

Kas vigu tehti toona palju?

Aeg oli selline, et tuli kiiresti langetada otsuseid. Eks see toob paratamatult ka kaasa vigu. Samas vaadates seda, kuhu Eesti riik kakskümmend aastat hiljem on jõudnud, siis võib vist öelda, et enamus suuri otsuseid läks õigesti.

Kui palju oli uljaspäisust ja kui palju rumalust otsuste taga?

Rumalust selle sõna poliitilises tähenduses minu arvates otsuste taga reeglina ei olnud. Elukogemuse nappust kindlasti. Näiteks võib tuua juba mainitud Isamaa sisetüli, kus vaieldi küll oluliste asjade üle, aga tänase pilguga vaadates ei olnud eriarvamused nii suured, et see pidanuks viima lahkuminekuni. Aga eks nooremana ikka ollakse kirglikumad ja kohati tunduvad ka detailid nii olulised, et järgi anda on raske.

Milline oli Laari esimese valitsuse kôige ôigem otsus?

Ma ei tahaks ühte eriti õiget otsust eraldi välja tuua, sest poliitika on tegelikult ikka natuke komplitseeritum protsess.

Laari valitsuse suurim teene on euroopaliku, avatud ja liberaalse mõttelaadiga ühiskonna tekkele kaasaaitamine, võib isegi öelda, et ühiskonna selles suunas surumine. Ja loomulikult otsustav pööre Läände, eemale idast ja kõigest sovjeetlikust.

Enamus ühiskonnast polnud nii kiireteks muutusteks valmis ja paljud tundsid, et osad muutused on neile poolvägivaldselt peale surutud. Eks see kajastus ka tollaste valitsuserakondade populaarsuse kiires langemises.

Samas on kõik tollased valitsuserakonnad tänaseski Eesti poliitikas tegevad ja üsna edukad pealekauba, mis tõenäoliselt on märk sellest, et tagantjärele ühiskonna enamus kiidab tollased suured otsused heaks.

Milline otsus jäi tegemata, kuigi see oli paljude arvates vajalik?

Kaido Kama ja Illar Hallaste pooldasid tollal kahetasandilist omavalitsussüsteemi, kus enamus omavalitsuse funktsioone jäänuks maavalitsuse tasandile. Aga Kama ja Hallaste jäid vähemusse nii oma erakonnas kui koalitsioonis. Tänaseks on elu selgelt näidanud, et neil oli õigus, meie rahvusvahelises kontekstis ülipisikesed vallad ei kanna reeglina omavalitsuse rolli välja.

Seleta palun, mis asi oli Laari tagatuba? Kes sinna kuulusid? Kas see tagatuba lôpuks ka lõhestas partei?

Laari nn tagatuppa kuulusid ministrid valitsusest ehk Laar ise, Kaido Kama, Jüri Luik, parlamendifraktsiooni esimees Illar Hallaste, aseesimehed Heiki Kranich ja mina ning Laari nõunik Tiit Pruuli. Nn tagatuba vaatas põhiliselt üle parlamendi ja valitsuse päevakorrad, mõnikord arutati ka põhjalikumalt mõne seaduseelnõu üle jms. Püüti omavahel seisukohti kooskõlastada ja kui see õnnestus, siis otsuste vastuvõtmisel (kas erakonna juhatuses, fraktsioonis või valitsuses) sama seisukohta kaitsta.

Oli küllalt juhtumeid, kus nn tagatoa inimesed jäid erakonna parlamendifraktsioonis või juhatuses vähemusse või olid koalitsioonipartneritel teistsugused seisukohad ja siis sellega ka lepiti.

Tuba ise ei lõhestanud, eriarvamused tekkisid ikka inimeste vahel, aga õige on see, et arvetatav osa mõlema tülipoole liidritest kuulus nn tagatuppa.

Keda Laar kõige rohkem kuulas oma lähimeeskonnast?

Niipalju kui mina Mart Laari tunnen, siis ta ei ole inimene, kes muutuks ühest või kahest oma lähikondlasest sõltuvaks. Laari üks tugev omadus on olla tasakaalustaja erinevate vaadete ja inimeste vahel.

Kes tegid ja vormisid noorpoliitik Laarist peaministri?

Tol ajastul ei vormitud Eestis poliitikuid, poliitikuks saadi ikka ise. Peaministriks sai Laar seeläbi, et ta oli valimistel parima tulemuse saanud valimisliidu number üks, keda olid valmis toetama ka koalitsioonipartnerid Mõõdukad ja ERSP ja sellel koalitsioonil oli parlamendis enamus.

Aastal 1992 Laari noorpoliitikuks kutsuda on pehmelt öeldes ebatäpne. Ülemnõukogu ajaga olid nii Laar kui ka Kama ja Hallaste (nagu paljud teisedki viimase Ülemnõukogu liikmed) saanud väga arvestatava kogemuse ja olid poliitikutena väga professionaalsed.

Millised vead olid peaminister Laaril?

Kõigil meil on mingid vead ja ilmeksimatuks peavad end vaid diktaatorid või hullud.

Aga Laari valitsuse 20. aastapäevaga seoses on minu arvates kohasem rääkida peaminister Laari tugevatest külgedest. Tasakaalustaja rolli juba mainisin. Ei ole kerge juhtida liitu, mis koosneb viiest osapoolest (nagu valimisliit Isamaa) või valitsusliitu, mis koosneb kaheksast erakonnast (tõsi, Isamaa ühinemise järel jäi alles vaid viis).

Laaril on erakordselt kiire ja vahe mõtlemine, uut infot suudab ta haarata lennult ning seda ka edukalt analüüsida. Tal on tohutu töövõime, mida ilmekalt näitab ka tema produktiivsus ajaloolasena oma põhitöö ehk poliitika kõrvalt.

Kirjuta palun lõpetuseks üks naljakas seik Laari esimese valitsuse aegadest?

Meenuvad lood, mis on seotud riietusega. Kadunud Karin Jaani, erakordselt võluv ja elegantne daam, kujunes erakonna omamoodi moepolitseinikuks. Nii aitas Karin Kaido Kamal valida ülikonda enne valitsuse ametisseasumise tseremooniat ja saatis Mart Nutt'i koju kampsunit ülikonna vastu vahetama päeval, mil Mardil põhiseaduskomisjoni esimehena oli tähtis ettekanne riigikogu saalis.