“Veel mitte nii väga ammu oli olukord Euroopas hoopis teistsugune — 60 aastat tagasi pidas toonane Belgia peaminister Paul-Henri Spaak, üks Euroopa Liidu “isadest”, ÜRO 3. peaassambleel “Hirmu kõne” all tuntud sõnavõtu (Discours de la Peur). Oma olemuselt oli see aga Suure Julguse kõne, milles peaminister Spaak teatas Nõukogude Liidu delegaadile, et Lääne murelikkuse põhjuseks on Nõukogude impeeriumi käitumine. Toona tänasid eestlased Belgiat ja tema julget peaministrit. Vabasse maailma pääsenud eesti pagulased tegid seda avaliku tänukirjaga peaminister Spaakile, kodueestlased ilma sõnadeta, oma südames,” rääkis Ilves oma kõnes.

“Tänaseks on see kõik jäänud minevikku ning kõneldes Euroopast, räägime me ennekõike Euroopa ühtsusest ja julgusest, seda ka välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Meie eriline tänu kuulub Belgia solidaarsusele ja kindlameelsusele — Belgia ei tunnustanud kunagi Balti riikide, see tähendab ka Eesti, annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Me teame, et belglased ei karda ennast väljendada otse ja avameelselt, ei karda rääkida südamest,” jätkas president.

“Samuti teame me, et belglased ei karda otsustamist. 2004. aasta kevadel, ajal, mil Balti riikide NATO liikmesus oli sisuliselt päevade kaugusel, kuid NATO oli endiselt raskuste ees, kas algatada Baltimaade õhuturbemissioon, oli just Belgia see, kes julgelt ette astus ja vabatahtlikuna esimesed lennukid Balti taevasse saatis, murdes sellega patiseisu. Selle otsuse tulemusi näeme-tunneme me iga päev. Me oleme selle eest südamest tänulikud ja ei unusta seda iial,” sõnas Ilves.

Samuti rääkis president Ilves pikalt Eestit ja Belgiat ühendanud ajaloolisest ja poliitilisest kogemusest — alustades Hansa Liidu aegadest, kunstnik Michel Sittowist ja lõpetades Noor-Eesti kunstnike Belgiast saadud mõjutustega.

“Lubage mul lõpetuseks meenutada aega umbes sada aastat tagasi, kui alles noor eesti kultuur oli otsustavalt pöördumas näoga Euroopa poole. Tolle aja tooniandvad „noore vihased mehed”, keda me täna teame nime all Noor-Eesti, otsisid eestlaste teed Euroopa kultuuriruumi. Noor-Eesti deviis kõlas: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ Selles seoses on meil tavaliselt kombeks rääkida Prantsusmaast ja Pariisist. Enamasti unustatakse sealjuures, et eesti kirjanduse ja eriti teatri ning kogu Noor-Eesti ideoloogia arengus mängis olulist rolli suur belglane Maurice Maeterlinck, kelle „Sinilindu“ ja teisi näidendeid lavastatakse Eesti teatrites ikka ja jälle. Nõnda siis andis Maeterlinck, ise seda teadmata, oma panuse ka meie eurooplasteks saamiseks,” lõpetas Ilves oma kõne.