Ilves: soolise võrdsuse poolest on Eesti kahte suunda kreenis
"Värskest maailma majandusfoorumi võrdõiguslikkuse raportist, mis meie meediaski keskmise tugevusega tuult tõstis, koorus välja, et Eestis on soolise võrdõiguslikkusega lood halvasti. Halvemini, kui me tavaliselt oleme harjunud mõtlema," rääkis president täna korporatsioon Filiae Patriae juubeliaktusel Tartu Ülikoolis.
"Ühelt poolt on naised halvasti esindatud valitsuse ja ka parlamendi liikmete seas. Ehk et võimu poolel on naisi ebaproportsionaalselt vähe," selgitas president.
"Ent vaimu poolt, ühes mitte vähem olulises valdkonnas, nimelt kolmanda taseme hariduses ehk kõrghariduses, on pendel täiesti teise serva liikunud. Naistel on kõrghariduses meeletu ülekaal," jätkas ta.
"Kokku panduna on Eesti soolise võrdõiguslikkuse osas kahte suunda kreenis, kui sellist absurdi saaks füüsiliselt ette kujutada," nentis president Ilves.
Vabariigi Presidendi kõne täistekst korporatsiooni Filiae Patriae juubeliaktusel 30. oktoobril 2010 Tartu Ülikooli aulas:
"Armas juubilar, armsad juubilarid!
Selleks ajaks, kui meie riigi asutajad hakkasid Eesti Vabariigi esimest põhiseadust kirjutama, olid põhimõttelised vaidlused võrdõiguslikkuse teemal – toonases käsitluses siis naiste õiguste teemal – juba peetud.
Nagu Aino Kallas on osutanud, jäädi Tartus naiste õiguste käsitlemisel aastal 1905 Soomest mentaalselt veel 30 aastat maha.
Arutada oli aga hea ja lihtne, sest otsustada ju midagi ei saanud. Keiser oli kaugel ja teadis ise paremini.
Isegi Jaan Tõnisson, Tartu kuningas Jaan I, nagu Kallas teda nimetas, ei läinud selle teema peale, üks kord välja arvatud, väga vihaseks. Mis sest, et ta päris lõpuni ei mõistnud, miks see teema üldse tähtis võiks olla.
Igal juhul ei tekitanud soolise võrdõiguslikkuse küsimus Eesti Vabariigi asutamisel enam kellelegi peavalu. Nii oli ka naiste ja meeste võrdsetel alustel ülikooli pääsemine otsustatud.
Ja seetõttu võib vist tänast juubilari ülekohtuta Eesti Vabariigi lapseks pidada.
Kui me vaatame omaenda eestikeelset keelepruuki, siis täheldame, et meil on autojuht ja meil on naisautojuht. Meil on poliitik ja siis on meil naispoliitik. Ja siin, üliõpilaste ringkonnis, räägitakse korporatsioonidest ja naiskorporatsioonidest.
Midagi on siin viltu; ja kui see vildakus ulatub ka sellesse kõrgharitud seltskonda, kus soo asemel peaks oluline olema hoopis vaimsus, siis on minu arvates midagi väga viltu.
Värskest maailma majandusfoorumi võrdõiguslikkuse raportist, mis meie meediaski keskmise tugevusega tuult tõstis, koorus välja, et Eestis on soolise võrdõiguslikkusega lood halvasti. Halvemini, kui me tavaliselt oleme harjunud mõtlema.
Ühelt poolt on naised halvasti esindatud valitsuse ja ka parlamendi liikmete seas. Ehk et võimu poolel on naisi ebaproportsionaalselt vähe.
Ent vaimu poolt, ühes mitte vähem olulises valdkonnas, nimelt kolmanda taseme hariduses ehk kõrghariduses, on pendel täiesti teise serva liikunud. Naistel on kõrghariduses meeletu ülekaal.
Kokku panduna on Eesti soolise võrdõiguslikkuse osas kahte suunda kreenis, kui sellist absurdi saaks füüsiliselt ette kujutada.
Olgu rõhutatud, et võrdõiguslikkuse hindamisel pole vahet, kummale poole – kas meeste või naiste kasuks – on keskmisest ehk tasakaaluseisundist hälbitud. Kõrvalekalle tasakaalust on halb märk sõltumata suunast.
Nii ka öeldakse selles raportis. Selgub, et naisi on tudengite hulgas meestest tervelt 1,69 korda rohkem.
Tõsi, see ei ole Eesti jaoks uus asi. Kõrghariduse niinimetet feminiseerumine algas okupeeritud Eestis kohe pärast sõda ja väga mitmel põhjusel, aga eeskätt loomulikult sõja tõttu.
Selle üldtuntud väljenduseks oli, et kaugeltki mitte igale haritud naisele ei jätkunud enam eluks vaimselt võrdväärset partnerit. Vulgaarsemalt öeldes oli nii mõnigi maakooli õpetaja sunnitud leppima kolhoosi traktoristiga.
Vulgaarselt ja robustselt käsitleb seda teemat ka meie tänane ajakirjandus. Eriti ses osas, mis puutub haridusliku tasakaalustamatuse tagajärgi. Nimelt, et naised lahendavad võrdväärse partneri puuduse probleemi Eestist lahkumisega, mis olemasolevat tasakaalutust veelgi suurendab.
See nõiaring, negatiivne tagasiside, kuidas iganes me seda nimetame, viib olukorrani, mis pole – kasutades üht nüüdiseesti keele ebaõnnestunumaid sõnu – jätkusuutlik.
Selline olukord, ehk siis sooline tasakaalustamatus, on mujal ja varemgi aset leidnud. Toonased lahendused – mitmenaisepidamine vägivaldsetes ühiskondades ja kultuurides, või siis meeste kallal toime pandud vägivalla tulemusena USA mormoonide seas 19ndal sajandil, ei kuulu meie kultuuriruumi.
Ent need on üldisema probleemi ekstreemsemad näited. Nii parodoksaalne kui see ka pole, viib naiste arvuline ülekaal empiiriliselt vaadatuna naiste sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisele.
Nagu Adam Smith täheldas juba 234 aastat tagasi: kui midagi või kedagi on vähem, siis tõuseb tema väärtus. Kui kedagi või midagi on rohkem, siis tema väärtus langeb.
Seega on naiste ebavõrdne kohtlemine ja naiste ülekaal kõrgharitud eestlaste hulgas lõppkokkuvõttes ühe ja sellesama probleemi osad.
Kui kõrgharidusega mees on haruldasem, siis tema väärtus tõuseb. Kõrgharidusega naine kaotab oma tavalisuse tõttu väärtust.
See on probleem, mille ignoreerimine, tahaplaanile lükkamine või ajakirjanduslik lihtsustatud käsitlemine üksnes suurendab tulevaste põlvkondade raskusi.
Mu daamid.
Miks ma sellest räägin siin, Korp! Filiae Patriae juubeliaktusel?
Eeskätt põhjusel, et teie – Eesti naiste vanima korporatsiooni – võimuses võib olla selle probleemi lahendamine. Ühiselt ja üksikisikutena, kodanikena, kelle saavutused Eesti edendamisel on nii silmapaistvad, et saamatute kadedus näeb teie individuaalsetes saavutustes teinekord mingit korporatiivset vandenõud.
Ehk, kes siis veel, kui mitte need, kellele selleks on antud nii mõistus ehk vaim, kui ka võim. See tähendab, teie, lugupeetavad isamaa tütred.
Mida siis ette võtta, et naised Eestis ei oleks naispoliitikud, naisautojuhid? Paradoksaalselt ehk ongi see just naiskorporatsioonide olulisim väljakutse 21. sajandil.
Filieae Patriae on täna juubilar, sest 90 aastat tagasi saadi aru: Eesti edu sõltub ka sellest, et kõigil oleks võrdne võimalus saada kõrgharidust; et mõiste üliõpilane ei kätkeks endas automaatselt ka soolist atribuutikat.
90 aastat hiljem ei tohiks sõna “poliitik” oma teiste, mitte alati positiivsete assotsiatsioonidega, automaatselt silme ette manada meest.
Ja vastupidi. Oma teisejärgulisust kuulutav lause “mina kui naispoliitik” võiks irduda naiste keelepruugist, kuivõrd viitab tahtele mitte tegelda suuremate asjadega, vaid jäädagi oma kitsamate liistude ja vaid poolte võimalike toetajate juurde.
Siin ka väljakutse Eesti tuleviku üle muretsevatele meestele, ehk nendele, kellel olevat Eestis võim.
Kui mehed ei võimalda naistel poliitikas osaleda muul viisil kui teisejärgulistel kohtadel;
kui mehed ei hääleta ka naiste poolt;
ja kui mehed ise valivad – mis tahes põhjustel – võimaluse kõrgharidusest mitte hoolida, siis kannavad mehed ise ka vastutust tagajärgede eest.
Kui mehed ei võta midagi ette naiste tõusu takistava niinimetet klaaslae purustamiseks;
kui mehed ei võta midagi ette meeste ja naiste palgaerinevuste korvamiseks, siis pole meestel ka õigust kurta, et eesti naised kolivad Eestist ära. Sinna, kus neid hinnatakse.
Rohkem naisi poliitiliste otsustajate hulgas murraks ehk ka tolle Adam Smithi sõnastatud paratamatuse. Otsustajad naised pingutaksid selle nimel, et üha rohkem mehi saaks naistega võrdse hariduse. Et neil oleks võrdseid partnereid, et nende valik oleks avaram. Et nende väärtus tõuseks.
Ehk siis paradoksaalselt tooks naiste innustamine ja toetamine lõppkokkuvõttes kasu ennekõike meestele. Kes saaksid parema hariduse, elaksid kauem ja täisväärtuslikumalt ning teeniksid rohkem.
Ja tooks kasu ka naistele. Sest kokkuvõttes tooks ja looks see tasakaalu ning harmoonia, milleta ükski normaalne keskkond pikka aega eksisteerida ei suuda. Ja üks tulevikku vaatav riik saab ja peabki olema normaalne keskkond.
Meespresidendina lubage mul teile ka selleks õnne ja edu soovida, mu kallid isamaa tütred."
