Toomas Hendrik Ilves lausus pressikonverentsil ajakirjanikele, et meie ülesandeks on tuua riik tagasi kodanike juurde.

Ilvese sõnul eriti oli presidendivalimiste kampaaniate ajal näha, kuidas sõna võtnud kodanikud satuvad poliitilise surve alla. “Me ei tohiks endale seda lubada, et inimesed, kelle südametunnistus ütleb, et nad peaksid midagi ütlema, et neid tuleks kohe ähvardada.”

Ühiskonnas valitsev lõhe ei käi Ilvese sõnul läbi selle, kes toetas üht või teist kandidaati. “See käib läbi selle, kuidas me suhtume oma kodanikesse.”

Mida ütleks Ilves Rüütli pooldajatele? “Meil on demokraatlik protsess. Siin ei tohiks kunagi tunda end solvunult selle tagajärjel, et valimised läksid, nagu nad läksid.”

“Ma usun, et presidendil on roll olla siis see kodanike kaitsja, kes siis, kui tehakse liiga võtab sõna,” lausus Ilves. “Ta on ka inimene, kes ühtlasi siis võtab sõna, et meie välispoliitika oleks konsekventne, ta on inimene, kes hoolitseb, et meil on tõhus riigikontroll sõjaväe üle. Need on kõik valdkonnad, kus presidendil on pädevust ja ma ei saa praegu öelda, kus oleks esimene koht, kus seda on vaja.”

Ilves palus kõigil meelde tuletada, et ta on president tegelikult alles 9. oktoobrist alates. “Praegu ma olen endiselt Euroopa parlamendi liige.”

Ilves ei oska öelda, kuidas mõjutab tulemus kevadisi parlamendivalimisi. “Eesti president, ma tuletan teile kõigile meelde, on põhiseaduse garant, aga poliitiliste erakondade suhtes on ta neutraalne.”

Ilves lausus, et tema soovib näha Eestit Euroopa ideede generaatorite ja tegijate hulgas. “Mitmes valdkonnas me oleme näinud, et pärast Euroopa liidu laienemist on Europasse tulnud uute liikmeriikide mõju olnud tunduvalt väiksem, kui me ise tahtsime. Ma usun, et Eesti peaks olema üks nendest riikidest, kes hakkaks rohkem sõna võtma Euroopas.”

Võrdlusest Eesti esimese iseseisvusaegse presidendi Lennart Meriga lausus Ilves, et kindlasti on ka tema aktiivne välispoliitikas, kuid ajad on muutunud.

“See välispoliitiline kontekst, milles opereeris meie esimene taasiseseisvuse järgne president, oli hoopis raskem, väljakutseid oli palju suuremad. Tema oli palju suurem teeraja, kui mina saan olla ja loodetavasti mul ei tule kunagi selliseid väljakutseid, nagu tuli Lennart Meril.”

Mis puutub suhteid Venemaaga, siis Ilvese sõnul tuleb siin vaadata läände. “Kui Eesti tahab muuta neid suhteid [Venemaaga], siis tee Moskvasse käib läbi Brüsseli.”

Ilves ei usu, et presidendiamet sunniks teda loobuma Ärma talu korrastamisest: “Tuletagem meelde, et isegi USA president George W. Bushi lemmikajaviide on võsalõikamine.”

“Minu meelest pole kunagi põhjust elus igavleda, kui võib alati raamatut lugeda,” märkis Ilves.

Ilves pole enda sõnutsi jõudnud presidendi kantselei direktori kohatäitjale mõelda. Tema meelest ei tohi see olla poliitiline figuur. “Ma kategooriliselt lükkan tagasi sellise väga bütsantsliku, tõsi küll täpse, aga minu puhul täiesti vastuvõetamatu kirjelduse presidendi kantselei juhatajast kui hallist kardinalist. Presidendi kantselei ülem on see, kes juhib kantselei tööd, mitte ei tegele poliitikaga.”

Pressikonverentsi lõppedes tüüris Ilves koos abikaasaga maja ette, kus teda ootas pea tuhandepäine inimmass. Paljudel olid käes sinimustvalged lipud, neid jagus ka mööda Estonia puiesteed sõitvate autode akendesse.

Skandeerijate seas oli ka lõbus tudengikamp, kes hommikul etendas kostümeeritult valimisdebatti rüütli ja ilvese vahel. Nüüd oli ilvesekostüümi kandev noormees tõstetud oravapoisi turjale ja lubas kõigile joovastunult et “täna õhtul tuleb pidu”.

Samas polnud mitte kõik lähiümbruskonnas viibijad teadlikud Estonias aset leidnud sündmuste käigust. “Issand, ja nad valisid Rüütli tagasi,” oigas üks näitsik eemalt skandeerimist kuulates.