Ilves: küüditamise taga oli vihkamine

 (57)
Fotod!
Ilves: küüditamise taga oli vihkamine
Foto: Andres Putting

Küüditamise 70. aastapäeval Vabadussõja võidusamba juures peetud kõnes lausus president Ilves, et
Eesti vabariik ei hakka kelleltki paluma vabandussõnu ega kahetsust oma kodanike kallal toime pandud kuritegude eest ning oma mineviku ajaloona vaatamiseks tuleb olla sisemiselt tugev ja enesekindlalt väärikas.

Järgneb presidendi kõne täies mahus:

Meie rahva ja riigi minevikust võib helgete hetkede kõrval leida ka tumedaid. Ja lausa süsimusti.

Täna mäletame ja mälestame neid, keda üks selline saatusehetk kõige vahetumalt puudutas.

Me mäletame ja mälestame 70 aastat tagasi toimunud inimsusevastase kuriteo ohvreid. Hukkunuid ja imekombel pääsenuid.

Neid ohvreid sai korraga kokku üle kümne tuhande.

Hilisem uurimine näitas, et enamiku neist kümnest tuhandest moodustasid naised, lapsed ja vanainimesed.

Neil ei olnud advokaate, nad ei näinud oma kohtunikke ega prokuröre, nad ei saanud enda kaitseks sõnagi öelda.

Nad viidi ühel öösel loomavagunites lihtsalt ära. Pered lõhuti, kodud jäid tühjaks.

Neil ei olnud süüd. Nad küüditati Eestist, sest nad armastasid Eesti Vabariiki ja elasid selles riigis.

Selleks ajaks oli Eesti rahvas juba aastajagu päevi kannatanud Nõukogude Liidu ja Saksamaa sobingust tõusnud brutaalset vägivalda.

14. juunini 1941 käis see enamjaolt vaikselt ja pealtnäha märkamatult: naabermaja või talu jäi ühtäkki peremeheta;

kogudus hingekarjaseta ja ajaleht toimetajata;

kolleeg ei tulnud hommikul enam tööle;

üks järjekordne laud jäi auditooriumis või klassitoas tühjaks.

Head kaaskodanikud.

14. juuni 1941 ei olnud kuritegu ainult eestlaste vastu, see on kõigi Eestis elanud rahvuste ühine jagatud valus saatus.

Nõukogude Liit oli selleks ajaks hävitanud Eesti Vabariigi. Nüüd pööras ta oma vägivallaaparaadi rahva vastu, soovides ühtaegu hävitada ka mälestust ja unistust Eesti Vabariigist.

Selle kuritöö taga oli vihkamine. Vihkamine kõigi ja kõige vastu, kes said hakkama, kes mõtlesid ja tegutsesid iseseisvalt.

Aga võõras võim oli kokkuvõttes jõuetu, nagu praegu teame. Õigemini olid rahva unistus ja lootus sellest võimust tugevamad.

Esimesel võimalusel ehitas seesama arreteeritud, küüditatud ja kollektiivsesse vangilaagrisse mõistetud rahvas oma riigi uuesti üles.

Sellise riigi, mille üle võime uhkust tunda. Ja mida ehk, vähemalt vaikimisi, kadestavad need, kes üritasid Eestit murda ja seda rahvast hävitada.
Meie võitsime kõigi siin korraldatud kuritegude kiuste ja see on mälestusmärgiks kõigile ohvritele. Võõras võim koos võõra riigiga langes aga põrmu, kogu oma näilise vägevuse ja süsteemse kurjuse kiuste.

Head inimesed.

Euroopa riigid, kus 20. sajandil võtsid võimu totalitaarsed või autoritaarsed režiimid, on nende kuritegude eest vabandanud ja minevikku kahetsenud. Nad on end ise sisemiselt puhastanud, et siis uuena edasi minna.

Üks riik pole seda paraku siiani teinud ja süüdistab selle asemel teisi asjas, mida nimetab “Teise maailmasõja lõpptulemuste ümberhindamiseks”.

Aga nende Teine maailmasõda algas pärast küüditamisi, pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist, pärast Poolasse sissetungimist juba septembris 1939.

See ei ole nende arvates Teine maailmasõda. Neil ju tõesti sõda ei olnud. Olid kaks liitlast, Stalin ja Hitler, Nõukogude Liit ja Saksamaa.

Eesti Vabariik ei hakka kelleltki paluma vabandussõnu ega kahetsust oma kodanike kallal toime pandud kuritegude eest.

Vabandussõnu tehtu eest kas öeldakse või neid kardetakse ja vaikitakse maha. Oma mineviku ajaloona vaatamiseks tuleb olla sisemiselt tugev ja enesekindlalt väärikas.

Vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn kirjutas juba aastakümnete eest oma raamatus „Gulagi arhipelaag“, et pole võimalik elada vahet tegemata, mis on karistatav julmus ja mis on „vanad asjad“, milles „ei maksa sorida“.

Ka täna kõlavad üleskutsed, et jätame ajaloo ajaloolastele ning ärgu poliitikud minevikuga tegelegu.

Mina pole sellega nõus. Riigi nimel oma maa ajaloole ja minevikule hinnanguid anda saavad vaid poliitikud ja riigijuhid.

Eesti Vabariik on avanud oma arhiivid ja erapooletul rahvusvahelisel tasandil süstemaatiliselt uurinud neid kuritegusid, mis pandi toime Eesti Vabariigi territooriumil, sealhulgas ka meie endi kaasmaalaste poolt. Kuid need, kes on end kuritegeliku riigi õigusjärglaseks kuuulutanud, on hoopis arhiive sulgenud, et neid kuritegusid varjata.

Vabandamata ja kuritöid hukka mõistmata aga röövivad poliitikud tulevastelt sugupõlvedelt aluse, millel saab seista õiglane riik.

Seda tegemata ei saaks me täna silma vaadata neile tuhandetele, kelle vastu pöördus võõras võim 70 aastat tagasi.

Hea Eesti rahvas,

täna mälestame kõiki kaasmaalasi, kes kannatasid võõrvõimude omavoli ja totalitaarsete režiimide kuritegude käes.

Mälestame neid, kes puhkavad võõras mullas, kodumaalt kaugel. Ning avaldame sügavat austust kõigile, kes sellest ränkraskest töölaagrite põrgust on läbi tulnud.