Ignar Fjuk: võim pole aru saanud, et ta ei ole mitte rahva käskija, vaid rahva teener
„Toona oli riik okupeeritud ja positiivsed väljavaated puudusid, meil oli mure, et jääme oma maal vähemusse,“ kirjeldas Fjuk Delfile. „Täna on meil iseseisev riik ja kõik on meie otsustada ja kuigi demograafiline seis teeb meile ka praegu muret, on põhjused muus - inimesed lähevad siit ära.“
Fjuki sõnul oli võim 25 aastat tagasi absoluutselt võõrandunud ja kuigi praegu on võimul demokraatlikult valitud poliitikud, siis rahva võõristus võimu suhtes püsib ja mentaliteet ei ole paigale loksunud.
„Me pole aru saanud, et me ise peaks olema kõrgem võim riigis,“ sõnas Fjuk. „Aga teiselt poolt ei ole võim aru saanud, et ta ei ole mitte rahva käskija, vaid on rahva teener.“
Fjuki sõnul ei ole me veel kõik saanud mentaalselt peremeheks ja oleme liiga kergelt valmis võtma positsiooni oma võimu suhtes.
Kõige suurem erinevus tolle aja ja praeguse aja vahel on Fjuki sõnul selles, et 25 aastat tagasi ühelt poolt võim ja vaim küll vastandusid, kuid vaim võttis tasapisi samm-sammult võimu üle. „Võim hakkas üha rohkem rääkima selles keeles, mida rahvas mõistis,“ sõnas Fjuk ja tõi näiteks deklaratsiooni, mis seadis Eesti NSV seadused ülimuslikuks Nõukogude Liidu seaduste ees.
Riik on vaba, aga vaim mitte
Fjuki sõnul oli võimu põhijõuks ikkagi vaimne eliit ja loomeliidud. „Täna oleme küll iseseisvad, aga see vaim on oma vabaduse võimule ära andnud, vaim on nagu suukorvistatud,“ võrdles ta ja lisas, et kõik on jäänud oma liistude juurde, nagu Villu Reiljan kunagi soovitas. „Täna on riik vaba, aga vaim ei ole vaba.“
Fjuki sõnul on võimu ja vaimu vastasseis igavene, aga iga aega annab sellele isesuguse lahenduse ja ühiskonda kiilu löömisel on erinevad viisid.
„Kogu kommunistlik maailmavaade oli ju ehitatud klassivõitlusele, sellele toetus ka küüditamine,“ rääkis ta. „Stagnatioon oli nii üldine, aga koos perestroikaga ja uute tuultega elavnes kõik KGBga seonduv. Kõigepealt Rahvarinde ja Interrinde vastasseis, mida juhiti ja suunati teatud organite poolt, aga ka hilisem ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vaheline lõhe, mida KGB mõnes osas provotseeris.“
Fjuki sõnul toimub tänane ühiskonna lõhestamine eliidi tasandil – võimueliit ütleb, et nad on asendamatud ja teistel pole võimu juurde asja, valitsus peab kõiki rumalateks. Aga veel hullem on tema sõnul see, et Toompea võim põlgab avalikult ning sildistab all-linnas võimul olevat võimu ja täpselt vastupidi.
Tema sõnul ei ole enam üldse võimalik tõmmata joont musta ja valge vahel, kui ühel parteil on rahastamisskandaal ja teisel parteil on elamislubade skandaal - ühed mustad mõlemad.
Sildistamine on tema sõnul enimlevinud poliitilise retoorika võte - sõimatakse inimest, aga mitte ei kritiseerita tema ideid. „Kui varem lõhestas ühiskonda vaen, siis praegu lõhestab võim ja see on meie enda heaolu õõnestamine,“ sõnas Fjuk. „Meid on liiga vähe selleks, et lubada juurduda ideel, et meie seas on vaenujõud.“
Rahvakogu ei saa võrrelda loomeliitude pleenumiga
Fjuki sõnul ei saa laupäeval toimuvat rahvakogu võrrelda loomeliitude pleenumiga. „Loomeliitude pleenum oli vaimu poolt selge sõnumi edastamine, mis on meie seisukord ja mida me peaksime ette võtma,“ rääkis Fjuk. „Rahvakogu on kodanikuühiskonna sisene probleemidele lahenduse otsimise viis, et sundida erakondi muutma neid seadusi, mis nad on oma suletud süsteemi kaitseks teinud.“
Fjuki sõnul tuleb loomeliitude pleenumil välja käidud ideede väärtust mõista selles kontekstis ja ajas, mil nad välja öeldi. Näiteks paar kuud enne pleenumit aeti Tartus laiali Tartu rahu aastapäeva tähistama tulnud inimesed ja vaid nädalapäevad enne pleenumit soovis Eesti Raadio eetrist kõrvaldada otsesaate, mille loomeliidud alles 5. veebruaril 1988. aastal omale said.
Kuni Rahvarinde kongressini oktoobris 1988, olid pleenumil vastu võetud dokumendid ka Rahvarinde programmiliseks baasiks. „Rahvarinne tekkis organisatsioonina, et ehitada loomeliitude pleenumi ideoloogiat,“ rääkis Fjuk, kelle sõnu oli loomeliitude pleenum vältimatu ja silmapaistv lüli kogu Eesti iseseisvuse taastamisel. „Tol hetkel langes seeme viljakasse pinnasesse.“
Silmapaistvamad osalejad loomeliitude nõukogus olid Lennart Meri, Enn Põldroos, Paul-Eerik Rummo, Jaak Jõerüüt, Mark Soosaar, Lepo Sumera, Marju Lauristin ja hiljem liitus Mikk Mikiver.
Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu kogunes 25. mail 1987, augustis korraldas Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp MRP-AEG Hirvepargis pakti aastapäeval meeleavalduse, sama aasta lõpus tuli kokku muinsuskaitse selts, 1988. aasta jaanuaris loodi Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
