Hulja farm: kes meid loomakaitsjate eest kaitseb?

Eile loomakaitsjate poolt räige loomade väärkohtlemise süüdistuse osaliseks saanud Hulja piimafarmi omanik ütles, et kõik süüdistused on alusetud.

"Kes meid loomakaitsjate eest kaitseb? Ma ei tea, peame nüüd vist kohtusse pöörduma. See, kes siin kohal käis, ei tea ju loomadest midagi," ütles Delfile Kadrinas Hulja külas asuva loomafarmi üks omanikest Uno Altermann.

Altermann rääkis, et kõik, mis loomakaitsjad tema kohta rääkinud on, on vale. Loomakaitsjad olid laudast ka pilte teinud, kuid Altermann ütles, et ega siis pildi pealt aru saa, mis loomal viga on. "Inimene võib ju ka pikali maas olla, Tallinnas võib aastas 50 kodutut prügikasti kõrvale ära surra, keegi ei tee välja."

Eesti loomakaitseseltsi vabatahtlik kirjeldas enda muljeid järgmiselt: loom jäetud keti otsa surema, vigastatud loom ei suuda end ise jalule ajada, loom vigastustest paistes.

Altermann ei eita, et mõned loomad olid haiged või vigastatud, kuid seda ju ikka juhtub. "Inimene jääb ka vahel haigeks.

Kui loomakaitsjad heitsid farmipidajale ette, et sarvedega ja sarvedeta loomad olid kokku pandud ja nad olid võimuvõitluse käigus üksteist vigastanud, siis Altermann seletas, et võimuvõitlus käib ka sarvedeta loomade vahel, pealegi oli üks sarvevigastuse saanu just sarvedega loom.

"Kui mõni loom lauta ära sureb, ei tohigi teda tegelikult enne veterinaari läbivaatust ära viia, sest niiviisi võivad haigused ka väljapoole lauta sattuda," jätkas mees.

Need, kes laudas hinge olid heitnud, olid seda tõesti teinud vigastuste tagajärjel.

Altermann rõhutas veelkord, et loomade suremine on paratamatus: 20 protsenti ühe lauda lehmadest läheb aastas kaduvikuteed.