Hülged muutsid väikesaared sünnitusmajadeks

Saaremaa ranniku lähedastel väikesaartel esimesi paari nädala vanuseid hülgepoegi loendamas käinud looduskaitsjad nägid seal erakordselt sooja talve tõttu igati ootuspärast vaatepilti: merejääst polnud haisugi ning saarekesed olid muutunud hall-hüljeste rahvarohketeks sünnitusmajadeks.

Kuna merevee tase on praegu pideva lõuna- ja loodetuule tõttu 60 sentimeetri jagu tavalisest kõrgem, on ka saarte pindala tavalisest väiksemaks jäänud. See aga sunnib hülgeid veelgi kitsamates oludes sünnitamisega hakkama saama, kirjutab Eesti Päevaleht.

Kui ühel Abrukast kagu poole jääval laiul polnud poegimishooaja alguses veel ainustki hingelist, siis Allirahu oli mereelukatest tulvil. Seal loendati juba ligikaudu paarsada uut heleda kasukaga hülgevõsu.

Ühelt poolt on ju hea, et hallhülged saavad jää puudumise korral poegimisega hakkama ka meres asuvatel maalappidel, kuid teiselt poolt peavad asjatundjad seda ohtlikuks. Nimelt on hül-ged poegimissaartel tavaliselt tihedalt üksteise vastu kokku surutud.

“Sellega kaasneb oht, et iga loom peab oma koha pärast alatasa võitlema, loomadel on rohkem stressi ning eks ka pojad võivad kisklemise käigus tallatud saada,” selgitas loendusretkelt naasnud looduskaitsekeskuse kaitse planeerimise pea-spetsialist Roland Müür. “Hall-hüljes on liik, kes eelistab oma pojad jää peal ilmale tuua, kuna jää on steriilne keskkond. Poegade ellujäämise tõenäosus on seal kõige suurem.”

Samuti ähvardavad hulgakesi kokku kogunenud hülgeid hõlpsasti loomalt loomale levivad haigused. “Maismaa pole nii steriilne kui külm jääpind ning igasugused nakkused levivad seetõttu kergemini, kuna veel lõplikult väljakujunemata immuunsüsteemiga hülgepojad on haigustele vastuvõtlikud,” märkis Müür.

Praegu nägi enamik hülgepoegadest Müüri kinnitusel täiesti elujõulisena välja. Vaid viis protsenti neist paistsid olevat sellised, kellest elulooma ei saa.

Kõige tõsisemat häda põhjustab jää puudumine aga meie viigritele. Kui hallhülged saavad pojad ilmale tuua ka maismaal, siis viigrid ainult jääl või siis rüsijäävallidesse rajatud pesades. Praegu Pärnu ja Liivi lahes olevast jääsupist viigritele sünnitamiseks ei piisa. Ka lagedat paakjääd on piirkonnas säilinud vaid vähesel määral ning sedagi rannalähedastel aladel.

Mulluste loendusandmete kohaselt oli hallhüljeste kui Läänemere suurimate imetajate hulk Eesti vetes suurenenud aastatega juba ligikaudu 3000-ni.

Hallhüljeste arvukus on viimase kaheksa aastaga kahekordistunud ning see kinnitab tõsiasja, et nendel kaitsealustel loomadel läheb hästi.

Väiksemate ja vähem arvukate viigrite hulk küündib aga pea 1400-ni. Nii hallhüljeste kui ka viigrite poegimise hooaeg kestab veebruari viimastest nädalatest kuni märtsi keskpaigani.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines