HOMSES PÄEVALEHES: Raamatu tuimast ettelugemisest ei piisa, tuleb koos lapsega teksti sisse minna


Liikuvad raamatukogud Tallinna lastehaiglas
RaamatukarusellFoto: Andres Putting

Mulle jäi hiljuti silma Ameerika tuntud lasteraamatute autori Kate DiCamillo tõdemus: „Lugemist ei tohiks lapsele kunagi lasta paista kohustusena, mida iga laps peab niikuinii lõpuks õppima tegema. Raamatut peab serveerima lapsele kui väga erilist ja väärtuslikku kingitust.”

Aga kas me ikka oskame alati nõndaviisi toimida?

Nüüd, kui meie hulgast on lahkunud armastatud lastekirjanduse grand old lady Ellen Niit, on põhjust küsida, kuidas tema seda mitme põlve laste jaoks oskas ja suutis. Mismoodi tema tegi lapse oma lugude kaasautoriks ja tõmbas lapsed sealsesse maailma? Usun, et on palju neid, kellel kerkib sõnaga raamatuõhin lapsepõlvest silme ette „Suur maalritöö”, „Rongisõit”, „Krõlliraamat” või mõni teine Ellen Niidu lasteraamat, mille kaudu ta aitas meil saada paremaks endaks ja leida rõõmu.

Paraku on üha rohkem lapsi, kel käib raamatuni jõudmine väga vaevaliselt ja kes ei jõuagi lugemise mõnu äratundmiseni. Üha rohkem on lapsi, kes pole raamatusse veel armunud olnudki, enne kui tuleb peale kohustusliku kirjanduse aeg ja seda armumist ei pruugigi tekkida – üksnes seepärast, et nüüd peab lugema kellegi käsu peale.

Praeguse tormleva aja laps, kelle elu on täis ahvatlusi, põnevaid tehnilisi vidinaid ning hüplevat ja suhtlust täis elustiili, ei pruugi kõige tundlikumas eas vaiksete sõnade ja vaiksete piltide väeni jõudagi. Ometi ei ole ju laps selles süüdi. Meie, täiskasvanud oleme praeguse olukorra loonud.

Arvamuslugu paberraamatu peidus poolest loe homsest Eesti Päevalehest!