Ütlesite, et kuigi seksuaalsus on selline asi, millega inimesed sünnivad, siis parafiilia (ehk normist kõrvale kalduv seksuaalkäitumine või -eelistus) tekib elu jooksul.

Sellele avaldavad mõju nii lapse vanemad kui ka teised lapsed. Kui laps saab oma seksuaalsust ise arendada, siis kasvab temast normaalse seksuaalsusega terve inimene. Aga kui teda üritatakse süü- ja häbitundega mõjutada, siis ei tea kunagi, millega see võib lõppeda. Näiteks on paljude minu patsientide probleemide kujunemisel mänginud olulist rolli vanaema, kes on tihti see, kes lapsi hoiab ja kasvatab. Kui noor laps jääb eneserahuldamisega vahele ja tema vanaema, kes on hoopis teisest põlvkonnast, kelle jaoks seksuaalsus on tabu, hakkab temaga pahandama, siis saab laps vale signaali, et see on midagi halba ja keelatut.

Või näiteks oli juhtum, kus üks nelja-aastane laps üritas oma nõoga seksimist imiteerida, ja tema vanemad ütlesid, et seda ei tohi omavanustega teha. Mis signaali see lapsele saadab? Et pead „seda” tegema veel nooremate või hoopiski vanematega? Sellised peresuhted mängivad parafiilia tekkimises väga olulist rolli.

Eestis pööratakse üha suuremat tähelepanu seksuaalkurjategijate keemilise kastreerimise ja teraapiaga ravimisele. Mis on teie arvates kõige tõhusam?

Isikute puhul, kes saavad tavaelus hakkama, on parafiilia küllaltki ravitav. Ka pedofiilia on ravitav. Kui isik saab endaga hakkama ja tal on head peresuhted, siis on ravi eduprotsent suur – peaaegu kõigil hakkab parem.

Intervjuud Norra seksuloogiga loe homsest Eesti Päevalehest!