Praegune riigiduuma koosseis on juba kuues. Kokku saadi ta üsna skandaalsetel asjaoludel: nimelt fikseeriti 2011. aasta detsembrikuistel valimistel tohutu hulk võltsimisi, mis pandi toime võimupartei Ühtne Venemaa huvides. Neist ajendatud protestimarssidel ja miitingutel tuli Moskvas välja üle 100 000 inimese.

Pole siis ime, et uus duuma hakkas kohe pärast ametisse astumist rekordilise kiirusega kõikvõimalikke piiravaid ja repressiivseid seadusi vastu võtma. Ajakirjanikud andsid duumale hüüdnime Hullumeelne Printer, mina nimetasin seda Palatiks Nr 6 (Tšehhovi hullumajast rääkiva jutustuse põhjal). Isegi diplomaatiline telesaatejuht Vladimir Posner peaaegu nõustus, sest ütles otse-eetris госдума asemel госдyра (riigiloll). Pärast ta palus mõistagi vabandust, kuid mõiste jäi.

2012. aasta sügisel võttis duuma vastu seaduse laste kaitse kohta. Nüüd võib leida seadusvastast meediasisu praktiliselt kõikjalt: alates multifilmist „Oota sa!” (suitsetamise propaganda) kuni antiikteosteni (seks).

Siis võeti vastu seadused usklike tunnete solvamise eest kriminaalvastutuse kehtestamise kohta, homoseksualismi propageerimise, ropendamise keelamise, ebasoovitavate organisatsioonide (mis oli välisagentide teema jätk), kinnipeetute peal „füüsiliste meetmete” rakendamise lubatavuse ja rahvahulkade tulistamise lubamise kohta… Ekstremistlike sõnavõttude keelamine ja internetitsensuur tulid muu kõrval juba pisiasjadena.

Mida veidrat riigiduuma veel korda on saatnud, seda loe homsest Eesti Päevalehest!