Eestis on räägitud võimalikust kaheparteisüsteemist 2000. aastate algusest alates. Keskerakonna valimistejärgsed läbirääkimised sotsidega, nagu ka lähenemiskatsed Rahvaliidule on kahepartei-arutlused taas esile kergitanud. Arutlused käivad ka Roheliste, sotside ja Rahvaliidu maailmavaatelisest lähedusest.

Kaheparteisüsteemist võib praegu unistada nii palju kui tahes, aga selliseks uuenduseks puudub Eestis üks vältimatu eeldus — majoritaarne valimissüsteem.

Väga lihtsalt seletades oleks see süsteem, kus Eesti jagatakse 101 valimisringkonnaks. Iga ringkond valiks vaid ühe riigikogu saadiku.

Oletame, et jutt käib näiteks valimisringkonnast X, kus Reformierakonna poolt kandideerib pr. Orav, Keskerakonna poolt hr. Ninasarvik, IRL-i poolt hr. Mõmmi, sotside poolt kodanik Vunts. Valimistepäeval saab inimene anda hääle ühele neist. Oletame, et pr. Orav sai 40 protsenti häältest, hr. Ninasarvik 30 protsenti, hr. Mõmmi 20 protsenti ja kodanik Vunts tubli 10 protsenti.

Majoritaarses süsteemis kehtib põhimõte nagu kunagise popansambli ABBA hitis „Winner-takes-all”: kuigi pr.Orava poolt andis hääle vaid 40 protsenti kodanikest (tähendab 60 protsenti olid tema vastu), läheb parlamenti just tema.

Paari valimistsükli järel viiks loomulik areng selleni, et Ninasarvik ja Vunts panevad seljad kokku ning leiavad teineteist ka Orav ja Mõmmi.

Kuid Eestis ei kehti majoritaarset valimiste korda. Meie praegune korraldus soosib paljuparteilist süsteemi. Isegi kui Kesk ja Reform lepiksid kokku, et teevad kaheparteisüsteemi ja neelavad maailmavaateliselt lähedased erakonnad endasse, siis meie valimissüsteemist punguksid uued üritajad.

Loe pikemalt homsest Eesti Ekspressi paberlehest