Mõned näited: Ida-Eestis paikneb ligi 60 kilomeetriste vahedega kolm haiglat (Rakveres, Kohtla-Järvel ja Narvas), kes kõik pakuvad ühesuguseid teenuseid: on olemas sisehaiguste erialad, intensiivravi, mitmete eriharudega kirurgiateenused. Kas see ikka on vajalik? Või oleks odavam investeerida paremasse teedevõrku ja transporti selmet pidada üleval lähestikku paiknevaid üksteist dubleerivaid haiglaid?

Järgmine näide: üks Tallinnas asuv suurhaigla, kus on olemas kõik tänapäevased vähiravi erialad, jõuab uue meetodi – kõhukoopasisese keemiaravi – juurutamiseni. Otsekohe muretseb endale sama aparaadi ka teine Tallinnas paiknev suurhaigla, ning tulevikus tahab sama protseduuri teostada veel kolmaski, lõuna pool paiknev haigla. Samas maksab see aparaat 30 tuhat eurot ning patsiente sellele oleks üle Eesti hinnanguliselt vaid 50-100 inimest aastas.

Kuna palju raviraha kulub dubleerivate haiglate ülalpidamiseks ja dubleerivate aparaatide ostuks, ei jagu piisavalt vahendeid selleks, et parandada meedikute töötingimusi ja lühendada ravijärjekordi. Mõistlik oleks olemasolevaid ravivõimalusi intensiivsemalt ära kasutada: näiteks Saksa kliinikutes opereeritakse haigeid neliteist, mitte kaheksa tundi ööpäevas. See tähendab, et olemasolev tehniline baas kasutatakse maksimaalselt ära. Arukas oleks Eesti tervishoiuvõrgu planeerimisel lähtuda rootslaste koostatud haiglavõrgu arengukavast, paraku puudub selleks poliitiline tahe.