„Kas see on must, Põhja-Euroopale tüüpiline huumor või on see maitsetu, õudustäratav nali, mis nõretab natside ülistamisest?“ küsib Hollandi ajaloolane Jeroen Bult ajalehe Dagelijkse Standaard veebilehel avaldatud arvamusartiklis Eesti Ekspressis avaldatud „Dr Mengele tablettide“ kohta.
Bult kirjutab, et Simon Wiesenthali keskuse natsikütt Efraim Zuroff on juba ligi 20 aastat pidanud tulist lahingut Eesti ajaloolaste, ajalkirjanike ja poliitikutega ajaperioodi 1941-1944 õige tõlgendamise üle. „Natsi-Saksamaa alustas mõni nädal pärast operatsioon Barbarossa algust sissetungi Nõukogude Liitu, Eestisse, mis tervitas Wehrmachti sõdureid vabastajatena. Eestlased lootsid, nagu lätlased ja leedulasedki, et Hitler taastab väikeste vabariikide iseseisvuse. Hitleri tollane liitlane Stalin oli kolm maad pärast võltsitud valimisi ja lavastatud tööliste ülestõusu 1940. aasta suvel oma unistusteriiki „vastu võtnud“. Kümned tuhanded eestimaalased, sealhulgas etnilised venelased ja juudid, küüditati Siberisse, tuhanded teised tapeti või värvati punaarmeesse,“ kirjutab Bult Dagelijkse Standaardis.
See osutus valeks lootuseks, kirjutab Hollandi ajaloolane, kuid natsid oskasid Stalini hordide tagasitulekut ja eelarvamusi „juutide rolli kohta“ kommunistlikus diktatuuris, see tähendab terroris, osavalt ära kasutada. Eesti bürokraatidel, laagrivalvuritel ja 1941. aastal loodud Schutzmannschaft'ide (kaitsepataljonide) juhtidel, kes võtsid oma õlule politsei ülesanded, on oma osa umbes tuhande Eestisse jäänud ja Generalbezirk Estland'i toodud Euroopa juutide elimineerimisel, nendib Bult.
„Kuigi juutide hävitamine polnud nii intensiivne ja verine kui naabermaades Lätis ja Leedus, sai Eesti natside poolt ülimalt kahtlase au olla esimene ala, mis kuulutati „Judenfrei'ks“ („juudivabaks“),“ kirjutab Bult.
Bult kirjutab, et lugematud noored mehed astusid vabatahtlikuna Relva-SS-i, kui sai selgeks, et punaarmee marsib pärast Stalingradi pööret kiiresti 1940. aastal „vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud“ Eesti suunas ja tahab selle taas hõivata. „Muuhulgas Hollandi vabatahtlike toetatuna (Sinimäe künkal on endiselt nende „auks“ mälestuskivi), suutsid nad rünnaku lühiajaliselt peatada. See polnud aga määratud teoks saama: sovjetid olid tagasi ja lahkusid alles 1991. aastal,“ kirjutab Bult.
Hollandlase sõnul pole mingi üllatus, et 48 aastat poliitilisi repressioone ning majanduslikku ja ökoloogilist ruineerimist Nõukogude okupantide poolt on jätnud eestlaste hinge sügavama jälje kui kolm aastat Natsi-Saksamaa okupatsiooni (mis loomulikult ei tee olematuks ka seda, et ka natsid on eestlasi mõrvanud ja röövinud). Tulemus on see, et inimesed peavad oma ohvreid – NKVD, NKGB ja KGB saatsid üle 20 000 inimese Siberi pakasesse, millest võis alles Gorbatšovi ajal vabalt rääkida – olulisemaks, ning teiste, näiteks juutide oma, teisejärguliseks. Oma särk on ihule kõige lähemal.
Moskva toetatud Zuroffi süüdistuste ümberlükkamise ähvardab nüüd ära nullida Eesti Ekspressi provotseeriv ja sensatsiooni taotlev käitumine, nendib Bult. „See polnud isegi esimene selle kaliibri „nali“. Gaasifirma GasTerm Eesti pani hiljuti oma veebilehele üles foto Auschwitzi koonduslaagri väravast, mille kohal on kiri „Arbeit macht frei“. Kõige tõenäolisemalt tahtis Eesti Ekspress sellele ettevõtte möödapanekule mängulisel moel reageerida,“ kirjutab hollandlane ja lisab, et GasTermi direktor on endise peaministri Mart Laari ümber koondunud ultrakonservatiivse rahvusliku partei IRL-i liige. „Kahju on aga tehtud: võtab kaua aega, enne kui Eesti suudab endalt maha pesta natside toetajate, Venemaa-vihkajate ja teiste ajaloos eksinud inimeste mängumaa maine,“ kirjutab Bult.
Jeroen Bult on Hollandi ajaloolane ja publitsist, kes on spetsialiseerunud Eestile, Lätile ja Leedule. Praegusel hetkel viimistleb ta raamatut Eesti kohta.
