Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani, tavaliselt on seda peetud 6. oktoobrist 3. novembrini. Eesti rahvakalendris oodati sel perioodil koju surnud esivanemate hingi.

Hingedepäevi peetakse järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmaspäevadel või teisipäevadel. Hingedele kaetakse laud kõigest heast paremast, mis kodus leidub. Peale seda kui hingi on kostitatud, asutakse ise sööma.

1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju.