Mitmel pool Eestis mõeldakse hingedeaja neljapäevadel ja laupäevadel kadunute hingedele. Siis kaetakse laud, lusikad aga asetatakse kausside kõrvale kummuli. Toidul lastakse nõnda tund aega seista. Seejärel pestakse nõud puhtaks.
Rahvakalendri järgi oli hingedeaeg vaikne aeg, mil välditi mürarikkaid töid ja talitusi, põrandale pandi õlgi, et sammud ei kajaks, isegi vali jutt ja naer oli keelatud. Õhtuti istuti koos, mõistatati ja jutustati. Tööd ei tehtud.
Hingedeaja ilma järgi ennustati järgmise lõikuseaja ilma. Valitses üldine arvamus, et hingedeajal külastavad surnud esivanemate hinged kodukohta. Mulgimaal liikusid hingedeajal nn hingesandid, kes jooksid ringi neljapäeva ja laupäeva õhtutel.
Hingesantideks käisid tüdrukud ja naised. Ilmselt hilisem on teade, et head hinged olnud valges riietuses, kurjad aga mustas. Kaasas oli kott andide kogumiseks, käes hoiti vitsakimpu. On teateid sellestki, et hingesandid tantsisid.
Surnute mälestamine sügisel, looduse nö suremise ajal kuulub vanimate eesti pühade hulka. Katolik hingedeaeg oli lokaliseeritud 1.-2. novembrile.
