Herkel: uut kultuuri opositsiooni ettepanekute arvestamises ei ole, ministriks võib parteikontor panna kasvõi vana luua

 (25)
Koalitsioonikõnelused
KoalitsioonikõnelusedFoto: Rauno Volmar

Vabaerakona juht Andres Herkel võtab kokku poliitikaelu tormilise aastalõpu ja kriitikat valitsuse tegevusele jagub. "Vabaerakond lubas algul jõulurahu. Seda asus koalitsioon ise tormates rikkuma," selgitab ta kriitilist sõnavõttu.


Aasta lõpp oli riigikogus igas mõttes tormiline. Valitsuse vahetus tekitas suunamuutuse riigieelarves, aga peale selle muutus veel mitmegi seaduseelnõu sisu.

Kui tormakatest maksumuudatustest nn kobareelnõus on palju juttu olnud, siis varjule jäi see, et pea samasuguse protseduurilise segaduse ja halva teostusega võeti vastu riigi õigusabi seaduse muudatus, millega lubatakse õigusabi taotluste esitamist vene keeles.
Esimene prohmakas on õigusselguses. Nimelt räägitakse nende taotluste esitamisest „Eestis enamlevinud muust keeles“, mis kavatsuslikult on vene keel. Seni pole õigusabiga praktilisi probleeme olnud ning inimesi on taotluste esitamisel aidatud, aga nüüd peetakse vajalikuks avada vene keelele otseuks, mis muuseas tähendab arvestatavaid tõlkekulusid.

Sotside PR-kontor seadis teema eestkõnelejaks toreda mehe Hardi Volmeri. Tema suhu pandi nõretav tiraad Narva vanainimesest, kes teisiti õigusabi ei saavatki. Armas Hardi ja teised, Narva vanakesed on enne abi saanud ja saaksid ka edaspidi ilma selle lolli seaduseta. Eelnõu ainus eesmärk oli teha silma Keskerakonna riigikogu fraktsiooni „kremlitiivakesele“. Taheti näidata, et nüüd astutakse esimene samm vene keelele poolriikliku staatuse andmiseks.

Seotud lood:

Täpsemini oli seadusmuudatuse sünd järgmine. Olga Ivanova nõudis, Urmas Reinsalu lasi ametnikel kiirelt vormistada, õiguskomisjon hääletas muudatuse sisse pidulikul aastalõpuistungil (umbes prae ja magustoidu vahel) ning Eiki Nestor surus Riigikogu juhatuses läbi tempo, mida see eelnõu mingil juhul ei vajanud.

Nojah, võib öelda, et veel halvemini läks kobareelnõuga, mis õieti oli muudatusettepanek ühele suuri maksumuudatusi üldse mitte puudutavale seaduseelnõule. Ja nagu sotside fraktsioonijuht Kalvi Kõva lõpukõnes ütles, eelnõu menetlemise kvaliteet võinuks ju veel halvem olla!

Koalitsioon kipub unustama, et just nemad lubasid uut poliitilist kultuuri ja seda, et kaalukaid muudatusi ei tehta omaenese tarkusest, vaid ekspertide abiga ja mõjusid analüüsides. Kui 2017. aasta maksumuudatuste osas saab koalitsiooni kiirustamist kuidagi mõista, siis miks tormati 2018. aastal jõustuvate muudatustega?

Vabaerakond ei näinud sellist protseduuripilastust algul ette ja lubas jõulurahu. Seda asus koalitsioon ise tormates rikkuma. Et nüüd rahu rahvale tagasi anda, tuleb vist presidendi asemel kirikusse minna. Kui pikalt kehtivad koalitsiooni patukustutuskirjad, mis Savisaare ja Reformierakonna kukutamise eest saadi, ei tea jõulutaatki.

Uut kultuuri opositsiooni ettepanekute arvestamises ei ole. Jüri Adams pakkus pärast Martin Repinski lühiajalist karjääri maaeluministrina sõbralikku abi Vabariigi Valitsuse seaduse kohendamiseks. Valitsuse liikme jaoks tuleks sõnastada minimaalsed nõuded ja kui kandidaat pole usaldusväärne, ei pea president teda kinnitama. Sergei Metlev koostas suurejoonelise tabeli, kuidas kõigi kõrgete ametikandjate puhul on seadustes nõuded (usaldusväärsus, kõrged kõlbelised nõuded jne.), aga ministriks võib parteikontor nn kodurahu huvides panna kasvõi vana luua. Aga võta näpust, koalitsioon on juba öelnud, et neile nõuded ei sobi.

Küll aga sobib Keskerakonnale vana valitsuse haldusreform, mida veel sügisel jõuliselt kritiseeriti. Arto Aasa ja Taavi Rõivase reform sai tuult tiibadesse, sest riigikohus on peaaegu kõigega nõus. Jüri Adamsi sõnul on meil juurdunud vildakas arusaam, et kõik, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, on a priori hea ja kasulik. Tegelikkuses võib ka priske lollus olla põhiseadusega õndsas kooskõlas.

Muuseas, isegi Rail Baltic võib olla põhiseaduspärane. Riigikogus toimunud kuulamise peamine häda oli see, et sõna said üksnes vastalised ja sellepärast ei tekkinud tervikpilti. Kolme riigi lepet ei saa minna niimoodi allkirjastama ega vist ka tagasi lükkama. Siis on vaja fakte ja kalkulatsioone, mitte kahe usulahu teineteist välistavat retoorikat. Terve mõistus hoolitseks Tartu-Valga suuna eest, aga kergekäelised lubadused ja võimalik suur raha Brüsselist kõneleb teist keelt.

Loe veel

Lõpuks veel paar põhiseaduslikku prohmakat. Jõulueelsel nädalal tuletas Monika Haukanõmm meile ei tea mitmendat korda meelde, et äriühingute juhatuste liikmetel pole töötuks jäämisel mingeid garantiisid. Selle kohta on Vabaerakond juba ammu eelnõu esitanud ja ka õiguskantsler on selle probleemi tõstatanud. Põhiseaduse riive on, aga juba teine valitsus ei lahenda seda.

Valitsuse vahetamise järel lükati tagasi veel teine Vabaerakonna abikäsi, et kaitsta inimeste õigust oma omandit kasutada. Meil on suure hooga tehtud kaitsealuseid maid, aga nende omanikele kompenseerimine venib ja venib, sest raha ei ole. Külliki Kübarsepp pakkus Vabaerakonna eelnõus välja põhimõtte, kuidas probleemi ilma suurema rahalaevata kontrolli all pidada. Kompenseerimist ootavaid kaitsealuseid kinnistuid ei või olla enam kui 50. Siis kuhjumist ei teki, kõik tehakse kiirelt ja enne mõeldakse, kui inimeselt mets ära võetakse. Praegu on taotlusi järjekorras ligi neli korda rohkem. Valitsus lubab siiani vaid raha – pisut eelarvest ja rohkem maa-ameti tuludest. Viimane allikas on esialgu vaid õhku joonistatud veksel.

Ja lõpuks – vaikselt realiseeriti katuserahasid. Raha jagamine kolmandal lugemisel on läbipaistmatu, aga kui antakse, siis ei ole võimalik end taandada. Vabaerakonna jaoks on see klassikaline topeltside ehk raha kasutamine on halb ja ebamoraalne, aga kasutamata jätmine on veel halvem. Nagu Aristoteles arvas: kui sa ise ei otsusta, siis otsustavad teised ja pärast ära kiru. Aga nagu poliitikas tihti, otsustada saab halva ja väga halva vahel.

Jääb üle lisada veel üks algatus, Andres Ammase kaitstud idee, et riigieelarve strateegia läbib riigikogu kinnituse, mitte ei tehta eelarveplaane üksnes valitsuses. Vabaerakond on tulnud kaitsma valitud rahvaesinduse ehk Riigikogu suuremat töökust ja otsustusõigust. Kui me seda ei tee, siis jääbki Riigikogu ainsaks rolliks peenraha jagamine regionaalsete investeeringute ehk rahvakeeles katuseraha sildi all. Saadik on sel juhul väike nupp erakonna hääletusmasinas. Talle antakse lohutuseks pisut meelehead ja osadus suures kummitemplis, mis aeg-ajalt riigikogu juhataja varrukast välja võetakse.