“Me oleme saavutanud edu Euroopa Nõukogus, Euroopa Parlamendis ja OSCE-s, aga nüüd tuleb Keskerakonna esimees ja teatab, et temal on sama positsioon kui Kremlil. Kui aga tõele vastab Enn Eesmaa oletus, et midagi niisugust ei saanud Savisaar Moskvas öelda, siis peab asjaosaline ise kiirelt sellekohase avalduse tegema. Õigupoolest hilineb see iga minutiga. Eesmaa oletus jääb oletuseks, sest vaevalt tema teab, mida Savisaar tegelikult ütles,” rääkis Herkel.

Herkeli sõnul on Venemaa positsioon, mida suunatakse nii sisetarbimiseks kui ka väljapoole, see, et Teise maailmasõja ajalugu ei tohi ümber kirjutada ja selle eest karistatakse seaduse jõuga. “Tegelikult Venemaa eitab Teise maailmasõja ajalugu vähemalt ses osas, mis on seotud stalinismi kuritegudega ning Nõukogude Liidu osalusega sõja algatamises. Kui ei eitata kuritegusid, siis nende ulatust ja tähendust, isegi õigustatakse Molotov-Ribbendropi pakti sõlmimist ja mõjusfääride jagamist Saksamaaga.”

“Konstantin Kossatšov, kes sama pressiteate alusel täna Savisaarega kohtus, oli eile Pariisis ENPA poliitikakomiteel, kus esitas sisuliselt samu argumente, nagu need kajastuvad väidetavas Grõzlovi-Savisaare avalduses. Venemaa on püüdnud takistada ka Molotov-Ribbendropi pakti käsitlemist Euroopa Nõukogus, kuid seni tagasihoidliku eduga, sest pakti puudutava kuulamise korraldamine on poliitikakomitee tööplaanis, ehkki raporti tegemise osas on seisukoht kõhklev,” lisas Herkel.

Riigikogulane ütles, et kui aga Savisaar koheselt ei asu talle omistatud sõnu ümber lükkama, siis pole kahtlust, et järgmistes debattides kasutatakse juba teda argumendina Eesti positsioonide vastu. “Öeldakse, et ka teil ei ole üksmeelt ja on neid, kes arvavad, et Stalini režiimil polnud väga vigagi.”

Herkel lisas veel, et ajaloodebatt on liiga tõsise kaaluga asi, et seda kohalike valimiste eel kuritarvitada. “Praegu näib vägisi nii, et avaldus on mõeldud muuhulgas selleks, et teha Savisaarest „ametlik” vene kandidaat Eesti kohalikel valimistel. Kui see on sisepoliitiline hind, siis püütakse seda saavutada Eesti huvide liiga suure välispoliitilise kahjustamise hinnaga.”