Kuna Ventspilsi transiidirahadest alguse saanud poliitika-ostmine on Läti elus ka palju avalikum ja levinum kui Eestis, siis võib nende rahulolematuse põhjuseid mõista, kirjutab Herkel oma
.

Eile päädis see referendumiga, kus küsiti, kas lätlased tahavad endile õigust parlamendi laialisaatmise algatamiseks. Polnud üllatus, et suur enamik hääletanuid seda soovis. Samas kukkus referendum läbi eeskätt madala osaluse pärast, mida südasuvine aeg kindlasti soosis. Ilmselt oli siin ka teadlikku ajastamist nende poolt, kes läbikukkumist ootasid, mis omakorda jätab inimestesse okka. Tahaks ju veel proovida, otsus jäi mõnegi meelest protseduurilise krutski taha.

Paraku on riigiõigusega ikka nii, et näiliselt lihtsad lahendused nagu parlamendi kerge laialisaatmine, saadikute tagasikutsumine jms. mitte ei tõsta demokraatia kvaliteeti, vaid võib hapras olukorras ühiskonna riske suurendada. Poliitiline eliit omakorda kannab vastutust selle eest, et ta ei toodaks pettumusi. Ühiskonna radikaliseerumine või tegelikkuses töövõimetute lahenduste pakkumine tuleb ju eeskätt sellest, kui poliitika kvaliteet on madal. Läti on ses mõttes küll Eestist suuremate riskide ees, aga mõtlemisainet jätkub meilegi.

Ma ei saa aplodeerida lätlaste eilsele otsusele, sest otsust õieti ei olnud — oli hoopis referendumi läbikukkumine. Ometi kardan, et referendumi õnnestumine võinuks vallandada juba õige kontrollimatu poliitilise süsteemi lammutamise. Poliitilise kampaania peateljeks saanuks allkirjade kogumise võistlus parlamendi laialisaatmise algatamiseks.